(Teet Malsroos)

Mul on teile pakkuda lihtne õnne valem. Kolige kesklinna ja ärge sõitke iga päev autoga. Autoinimesed, ma tean, mida te tunnete. Lugesite eelmised laused läbi ja arvate nüüd, et ma olen eluvõõras roheliste prillidega hipster, kellel pole õrna aimugi, kuidas päris inimesed elavad. See kõik vastab muidugi ka tõele. Aga kuulake mind siiski ära.

Minu elu senised 37 aastat on kuidagi hoidnud ise autovaba joont selles mõttes, et ma pole kunagi pidanud igapäevaselt autoga sõitma. Ja alati, kui ma jalutan mööda ummikus istuvatest kaasteelistest või vaatan parkimistrahvi saanud autosid, on mul erakordselt hea meel, et see kõik just nii on läinud. Seda subjektiivset tunnet kinnitavad ka uuringud, kust selgub, et oma eluga on kõige rohkem rahul need inimesed, kelle igapäevane töölesõit on võimalikult lühike ja autovaba.

Autota on odavam

Ma ei taha autovabaduse soovitamisel olla sugugi radikaalne, vastupidi, mulle meeldib autoga sõita ja suvel maale või talvel suusatama jõudmiseks on see absoluutselt parim viis. Aga iga kord, kui ma tavalisel päeval autoga mõnd asja ajama, tekib minus kustumatu kirg üks või paar kaasliiklejat ära kägistada.

Nii et ma soovitan neile 50% inimestest, kes uuringute järgi iga päev autoga sõidavad, mõtteharjutust. Mida te peaksite järgmistel aastatel tegema, et autovabasid päevi teie elus oleks võimalikult palju? Kusjuures selleks ei pea sugugi kolima töökohast loetud meetrite kaugusele.

Isegi vastupidi, minu meelest on ideaalne alustada päeva paarikümneminutilise jalutuskäigu või rattasõiduga. Kuidas te muidu päevas oma 10000 sammu täis saate, mida arstid tingimata soovitavad? Oma kogemusest võin ka öelda, et nii halba ilma, et jalutada pole võimalik, tuleb meil ette äärmisel juhul kaks korda aastas. Lisaks tervisekasule ja meelerahule on autovabal elul veel mitmeid häid külgi:

Rahaline võit. Kui keskmine pere kulutab auto hoolduse, liisingu, parkimise, bensiini ja remondi peale 250 eurot kuus, siis igapäevaselt autoga sõitmata on see kulu vähemalt poole väiksem.

Vabadus. Kuulen tihti, et inimesed ei saa teha asju, sest nad on linna tulnud autoga. Soovitan seda võimalikult vähe teha. Kui te olete ennast nii ilusasti riidesse pannud, et jalutada ei kannata, siis sõitke taksoga.

Põnevus. Ilma autota liigeldes satud jalutades või ühistranspordiga kohtadesse, kus autoga pole kunagi põhjust käia. Näiteks minu tööteel oli olulisel kohal Viru tänava alguse purskkaev, kust saab alati teada kevade algusest, millest möödujat teavitab fontäänist leviv tõhus kusehais.

Kallis kesklinn

Kindlasti on teil nüüd mitmeid mõtteid, miks just teile autovaba elu ei sobi. Näiteks et kesklinnas elamine on nii kallis! Vastab tõele, tõesti on kallis, praeguses kinnisvaraturu seisus veel eriti. Aga samas, erinevalt päris maal või linnaäärsetel põldudel asuvatest uusasumitest on linnasüdame kinnisvaral ka stabiilne väärtus, sest nagu klišee ütleb, on kinnisvara puhul oluline asukoht, asukoht, asukoht.

Kesklinnas ei saa ma endale aeda lubada. Tõsi. Kui teil ikka ilmtingimata peab aed olema, siis on teid ilmselt raske kesklinna kolima veenda. Samas ma tean mitmeid inimesi, kellel lisaks linna-aiale on veel maa-aed. Sellisel puhul läheb tulu-kulu analüüs mu meelest kulupoolele veidi kiiva.

Igaüks võib väita, et tema pere töö-kool-lasteaed-trenn asub lihtsalt sellises kohas, et ilma autota pole võimalik logistikat lahendada. Olen kindel, et see teil praegu just täpselt nii ongi. Probleem on aga selles, et täpselt sama mure ees on ülejäänud pool elanikkonnast, kes igapäevaselt autoga sõidab.

Minu loo uba ongi selles, et mõtteharjutus, kuidas autoga sõitmist vähendada, tasuks ikkagi läbi teha. Fakt on, et elu autoga vähemalt Eesti suuremates linnades läheb lähiaastatel ainult raskemaks, auto või kaks pere peale muutub aga üha taskukohasemaks.

Selles olukorras soovitan teil koos minuga olla nende seas, kes üha pikemaks venivatest ummikutest laia naeratusega mööda jalutavad.

Jaga artiklit

6 kommentaari

G
griidig  /   18:10, 15. veebr 2018
Kui töökoht asub 6 km kaugusel, kõige otsemat teed pidi autoga sõites, kuid bussiga minnes kulub peaaegu tund aega (bussipeatused on kodust ja töökohast kaugel), siis kisub ikka autosõidu kasuks. Suvel ju võiks kulutada tund aega tööle minekuks ja teine tund koju tulekuks, kui ilm on ilus. Aga talvel? Noh, lumeta ajal saab ka jalgrattaga tööl käidud. Ikka kiiremini kui bussiga. Aga jällegi - kuidas talvel tööle saab? Ma ei taha autoga sõita, hea meelega loobuks üldse aga olud on sellised, et autoga on ikka veel lihtsam liigelda.
Lühidalt öeldes, artikli autor on minu arvates hiljuti Maa peale immigreerunud. Pole veel kohalike oludega eriti tuttav.
P
Peter  /   12:23, 15. veebr 2018
Mul on artikli autorist isegi omal, inimlikul moel kahju.. Kui inimese teeb õnnelikuks liiklusummiku nägemine ja mõte kesklinna elust.
Mind näiteks teeb õnnelikuks armastada ja olla armastatud, armumine, hea tervis, mõnusad sõbrad, päiksepaisteline ilm, reisimine..

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis