Repliik

Sergei Metlev | Patarei vangla muuseumi rajamine on Eesti moraalne kohus  (14)

Sergei Metlev, Eesti Mälu Instituudi teavituse ja koostöö valdkonna juht, 14. veebruar 2018, 16:18
 Alar Truu
Kui natside kuriteod ja võimuhaaramise anatoomia on pulkadeks lahti võetud, siis kommunistlike režiimide roimad on maailmas suuresti tundmatud. Patarei vangla on isegi tühjalt seisvana võimas monument totalitarismi ohvritele, kuid saja-aastase Eesti vabariigi moraalne kohutus on panna Patarei kõnelema ja hoiatama nii meie enda rahvast kui kogu maailma ajaloos toime pandud vigade kordamise eest.

Suurejooneline Patarei kompleks valmis 1840. aastal Vene keisririigi kaitserajatisena. Iseseisvunud Eesti vabariik ehitas selle 1920. aastaks ümber vanglaks, millist otstarvet jäi see kandma kuni 2002. aastani. Kogu nõukogude perioodi vältel tegutses Patareis nõukogude julgeolekuasutuste vangla, kust käisid enne hukkamist või Gulagi laagritesse saatmist läbi kümned tuhanded kommunistliku režiimi ohvrid. Ka natsi-Saksamaa okupatsioonivõim pani seal toime jõhkraid tegusid. Praegu seisab hoone tühjana ja laguneb.

Patarei on piisavalt suur, et mahutada sinna soovi korral ka teised kultuuriasutused, restoranid ja palju muud. Ka ilus promenaad kuulub asja juurde. Mida selgem on hoone kasutusvisioon, seda suurem on tõenäolisus, et ta korda tehakse ja rahvale avatakse.

Kõne all oleva muuseumi idee teeb maailmas ainulaadseks see, et see käsitleks kommunismi poolt vangistatud rahvaste saatusi Baltikumist Põhja-Koreani, võttes esmakordselt luubi alla ka Molotov-Ribbentropi pakti mõjuala tervikuna. Samuti teadvustaks muuseum punaideoloogia praktiseerimise tagajärgi ning mõju 21. sajandi põlvkondadele.

Kust siis veel, kui mitte teadmatusest, saab alguse ka haritud inimeste väide, et Marxi ja Engelsi klassivõitluse õpetus on sünnis ja ontlik, ainult et senised teostajad olid kaabakad! Kommunismi must raamat toob välja, et punarežiimid on tapnud üle maailma ligi 100 miljonit inimest. Kui üks ideoloogia väljendub vägivallas, siis ei ole asi mitte üksi läbiviijais, vaid juba teoorias endas.

Mõni võib küsida, milleks meil kannatuste teemat jälle päevakorda tõsta? Justkui me poleks seda piisavalt käsitlenud. Kannatuste jätkuv üleelamine ei ole aga selle algatuse eesmärk. Küsimus on selles, kas olles tulnud eluga välja 20. sajandi kolmest totalitaarsest okupatsioonist ja taastanud riikliku vabaduse, kasutame me rahvana võimalust teha maailmast, kus siiamaani vohab inimvaenulik totalitaarne mentaliteet, inimlikuma paiga või mitte.

E-riik ja WiFi superlevik on cool, sellel on oma koht Eesti rahvusvahelise kuvandi loomisel. Kuid millele tugineb meie väikeriigi tulevik, kui teise ajalookogemusega liitlased ja sõbrad ei mõista meie hoiakuid, millel on ajaloolised juured, ning meie ei mõista nende hoiakuid? Kas Eesti riiklus muutub küpsemaks ja ühiskond enesekindlamaks, kui vaid tarbime ning jäljendame teisi, andmata maailmale ja Eesti enda nooremale põlvkonnale tagasi unikaalseid teadmisi, mille abil on ehk võimalik vältida minevikutragöödiaid tulevikus?

Nagu küpsel inimesel peab ka küpsel riigil olema üheaegselt võime nii õppida kui õpetada. Me saame toetada erineva ajaloopagasiga ühiskondade väärtushinnangute lähenemist ja ajaloolise õigluse jalule seadmist. See on rahuliku maailma üks eeldusi.

Sattusin hiljuti tutvuma Moskvas asuva Gulagi ajaloo muuseumi tegevuse aastaaruandega. Venemaa on riik, mis ei tunnistata ametlikult Nõukogude Liidu agressioone ning kus avatakse endiselt Stailini ja Lenini büste. Samal ajal on Gulagi muuseumil põhjalik ekspositsioon ja raamatukogu, huvitavad õppeprogrammid, teaduslik võimekus ning soliidne püsirahastus. Venemaal on palju vaimset kahestumist, mis ehmatab välisvaatlejat oma ebaloogilisusega, ent siiski: miks Venemaal kogu selle segaduse juures on olemas kommunistlike repressioone käsitlev võimas mäluasutus, aga Eestil mitte? Tõsine ebakõla!

Kui kellelgi on kohustus sellist asutust rajada, siis see on kindlasti Eestil, kes on andnud totalitaarsele minevikule väga selgeid hukkamõistvaid hinnanguid. Filmidest ja sõnadest siin ei piisa, meie mälu peab saama füüsilise kodu, kus saab õppida, töötada ja võtta vastu külalisi.

Tahan uskuda, et Eestis ei leidu ühtegi erakonda, tõsist organisatsiooni või arvamusliidrit, kes oleks kategooriliselt selle mõtte vastu. Sellel ideel on kõik eeldused saada uueks poliitiliste üksikhuvide üleseks rahvuslikuks projektiks. Ent vaja on selget visiooni. Praegu käib rahvusvaheline ideekonkurss, et leida esialgu Patarei idatiiba kavandatud muuseumile kaasaegne, atraktiivne ning külastajasõbralik ekspositsiooni- ja sisekujunduse lahendus. 

Tarvilik on otsustada lõplikult riigile kuuluva Patarei saatus ning käivitada arendusprotsess. Eesti sajas sünnipäeva on loodetavasti aastaks, mil see võimas algatus hakkab jõuliselt edasi liikuma. Nii on meil mõne aasta pärast võimalus öelda, et oleme päästnud maailmas unikaalset ehitismälestist, jäädvustanud ohvrite ja vastupanijate mälestust ning kinkinud Eesti tulevastele põlvedele ja kogu maailmale erilise ajaloohariduse- ja uurimise keskuse, mis võimendab vabaduse ja inimlikkuse vaigistamatut häält.

14 KOMMENTAARI

m
muuseumiks 18. veebruar 2018, 20:35
Loomulikult tuleb Patarei vangla kiiremas korras restaureerida, sinna sisse ehitada suur raamatukogu lugemissaaliga, kus on mitmes keeles raamatuid kg...
(loe edasi)
u
urmas 16. veebruar 2018, 18:25
Kui on maailmas ainulaadne, siis pritsigu maailm ka pappi. Kui ei, siis las olla, kuni...
Loe kõiki (14)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee