Valentinipäeva puhul otsustasime inimestelt uurida, milline on esimene mälestus, mis neil meenub sõbrapäevaga ning milline on parim ja halvim kink, mida sõbrapäevaks on saadud. Alustasime Õhtulehe toimestusest! 

Esimesed mälestused valentinipäevast: 

*Üks esimesi mälestusi sõbrapäevast pärineb mul varasest põhikooliajast ehk 2000. aastate algusest. Sõbrapäeval pandi kooli koridoris üles postkast, kuhu sai pista kaarte, mis toimetati hiljem anonüümselt adressaadini. Joonistasin ühele klassiõele, kes mulle meeldis, mesilasepildiga kaardi ja kirjutasin sisse mõned head soovid. Hiljem nägin pealt ka seda, kuidas ta kaardi kätte sai. Ta oli väga elevil ja rõõmus, mille üle oli omakorda ka mul hea meel. Selle, et kaardi saatjaks olin mina, jätsin aga saladuseks.

*Tähistasin viimati 90ndate alguses põhikoolis, kui kõik välismaine oli uus ja huvitav. Siis joonistasin inglise keele tunnis õpitu mõjutusel ise ühele klassiõele südamekujulise kaardi koos inglisekeelse luuletusega ja peitsin selle tema koolikotti. Hiljem loobusin valentinipäevast ja paljudest muudest teleri ja kaubanduse vahendusel siia jõudnud võõrpühadest, nagu Halloween, pätrikupäev jms. Ei tasu ka unustada oma rahvakalendrit, täna on tuhkapäev.

*Esimesed sõbrapäeva mälestused jäävad ilmselt kuhugi algklasside aega, kus sõbrapäeva kohustuslik osa oli salajaste kaartide ja kirjade saatmine. Oli üsna tore minna koju, kott erinevaid paberitükke täis, kuhu midagi peale kirjutatud. Eks vast igasugu šokolaade ja asju sai ka. Sõbrapäev vist oligi lapsepõlves kõige olulisem.

*Mina mäletan seda, et mingi nõme päev oli keskkoolis, kui inimesed, kes üksteist robustselt taga rääkisid, kippusid kallistama ja kiljuma "HEAD SÕBRAPÄEEEEEVA!!!" Seejärel läks (enamasti naissõbrannade) tee lahku ja mõlemad pööritasid silmi. Oli väga armas.

*Esimesed sõbrapäevamälestused on pärit algklassidest. Me vahetasime klassiõdedega usinasti kõiksugu väikest nänni: lõhnavaid kustutuskumme, kleepse, südamekujulisi roosasid vedrusid, väikseid karvaseid mänguloomakesi jne. Mõni sõbrapäevaks saadud südamemotiiviga võtmehoidja on mul siiani alles. Eks saatsime usinasti valentiniposti ka – uhke tunne oli tulla koju, ranits kirjuid kaardikesi täis.

*Mu esimene sõbrapäevamälestus on algklassidest, kui me koolitunnis klassikaaslastele kaarte joonistasime, siis need postkasti panime ja pärast laiali jaotasime. Siis alati võrdlesime, kes kõige rohkem sai. Kuna ma tollal olin klassi populaarseim tüdruk, siis ma sain alati kõige rohkem kaarte, eriti poistelt. 

Halvimad ja parimad mälestused sõbrapäevast

*Kõige kehvem kink on, kui keegi teine saab ilgelt hea kingi.

*Kui mu esimene suur armastus tuli mulle esimest korda külla, nii, et mu ema  teda nägi, siis oli tal käes megapikk roos, mis nägi väga uhke välja. Kui ma selle aga vette panin, hakkas roos ohtralt värvi ajama.. tuli välja, et see on kunstlill.

*Kirjutasin äsja ajalehte humoorika lookese, kus viskasin nalja, et valentinipäev on hea aeg mehi kohitseda: tuleb vaid jalaga vastu maad lüüa ja kallimalt nõuda lilli ja komme ning kui need on käes, siis tuleks mossitada, sest roose on kimbus liiga vähe ja üleüldse meeldivad sulle rohkem orhideed. Ja oh üllatust! Tulin valentinipäeva hommikul tööle ja mind ootas ees imeilus roosikimp. Külluslik ja kaunis. Kindlasti mitte liiga väike. Nagu näha, meedial on ikka suur jõud!

*Väga eriline oli üllatus, mille parim sõbranna, keda tunnen viieaastasest saadik, mulle keskkooli ajal tegi. Pidin just oma noormehega kohtama minema, aga sõbranna kibeles minuga enne seda kangesti kokku saama. Ta ei öelnud, miks täpselt. Mainis, et tahab mind lihtsalt korra näha. Ja siis ta pistis mulle roosi pihku ja kallistas mind kõvasti ja tänas mind selle eest, et ma olemas olen. Ma olin pisarateni liigutatud. Ütleme nii, et läksin kohtingule väga kergel sammul. Ega poisi üllatus ka väga maha jäänud – ta kinkis mulle karbi värskeid maasikaid, karbi peale oli ta joonistanud armsa pildi.

*Keegi saatis mulle valentinipäeva puhul lillekimbu. Olin rõõmust õhkamas ning tänasin kohe oma meest. Seejärel selgus aga, et lilli tema ei saatnudki. Mul oli nii piinlik. Siiani ma ei tea, kes see salajane austaja oli, kes lillekimbu saatis.

Kõige nõmedam sõbrapäev oli siis, kui minu tollane noormees väitis, et tema jaoks tähendabki sõbrapäev semudega koosolemise aega, mitte kallimaga koos ajaveetmist. Mina küpsetasin ikkagi koogi ja tegin talle kingituse, aga tema veetis enamuse päevast koos oma eksiga, keda nimetas küll vaid heaks sõbraks. Minuga kohtudes oli kutt üsna tusane. Nüüd ongi ta jälle eksiga koos. Õnne neile!

*Mulle on kingitud maiustusi ja väikseid meeneid ning need on olnud kõik ühtviisi toredad ja südamlikud. Meelde on ehk kõige rohkem jäänud üks pehme mänguasi: süda, mille peal seisavad kaks hiirt, ninad koos.

Kuigi elu jooksul olen saanud ka mõne väga üksiku ebaõnnestunud kingi (nt mitu aastat tagasi aegunud ja kivistunud komme), siis sõbrapäeval õnneks mitte – need on olnud seotud teiste tähtpäevadega.

*Ühtki meeletult ägedat kinki või eriti halba valikut ei meenu. Ühest küljest tahaks naisena ju küll kihlasõrmust saada (isegi Vaido Neigaus sai ju), aga teisalt oleks sõbrapäeval kihlumine natuke liiga tavaline.

*Mõtlesin, et teen oma ekskutile maailma parima valentinipäeva üllatuse ja otsustasin sekspoodi minna. Kulutasin seal koguni 150 eurot – ostsin piitsa, sekspesu ja jubinad, millega saab kinni siduda. Ootasin teda voodis kinniseotuna koju ja kui ta lõpuks kell 11 saabus, oli ta šokis, et mida ma teen siin voodis.

Jaga artiklit

18 kommentaari

M
matsalka  /   10:38, 15. veebr 2018
Minu arust ollakse sõbrad kogu aeg ja kingitusi võib teha alati. Totter on see sõbrapäev , kõik jooksevad kingituste pärast segaseks ja lillemutid saavad oma närtsinud lilledest lahti ja seda 2-3 x hinnaga. Hullumeelne päev on see sõbrapäev.
T
Te küsite valede inimeste käest  /   00:49, 15. veebr 2018
Kuna meile ei tehta milliseid kingitusi!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis