19
fotot
Nordica pardapersonali õppus tulesimulaatoris (Küllike Rooväli)

Tikk-kontsad, hea meik, soeng ja kaunis vorm. Mis kuulub veel ühe lennuki pardateenindaja argipäeva? Äkki on see naeratus, mis annab julgust ka kõige aremale reisijale? Isegi siis, kui too on juhtumisi lennukis põlema süttinud.

Täna sumiseb hulk ühesugustes hallides tunkedes Nordica lennukompanii stjuardesse Revali merekooli simulaatoriklassis. Kui ei teaks, et tegu on stjuardessidega, võiks arvata, et siin filmitakse mingit õudussugemetega vangilaagri filmi. Esinduslikule ametile ei vihja miski, peened soengudki on asendatud käepäraste krunnidega. Suitsumaskid, veepudelid ja uudishimulikud pilgud.

Läbi klassi seina asendava tulekindla akna kumab põrgu ise – hulk ahje, millega naistel tuleb juba varsti võitlusse asuda. See on uhiuus simulaator, mis reisis Tallinna Soomest vaid mõni nädal tagasi. Esimest korda on võimalik lavastada kodumaal spetsiaalses simulaatoris lennukipõlengut ja seda ka reaalsetele lähedastes tingimustes kustutada. Kogu süsteem töötab gaasi peal, akna taga oleva juhtpuldi abiga saab instruktor süüdata lennuki salongi imiteerivas ruumis mitmeid tulekoldeid. See on nagu suur akvaarium või nukuetenduse näitelava, kuid tegelasteks pole kalad ega (ainult) nukud, vaid ka päris inimesed, kes peavad kohe uutele ohtudele adekvaatselt reageerima.

Tsahhh! Lööb järsku leegitsema lennuki reisijaiste, hetk hiljem süttib kööginurk, seejärel aga pagasiriiul. Et õppus liialt reaalseks ei muutuks, tehakse täna erinevaid harjutusi ükshaaval. Istme tulekahi on nagu ülekäte läinud gaasigrill, stjuardess haarab tulekustuti ja veejuga summutab leegi, reaalses elus on kustutis vaht.

Rinnapõlengu summutamine

Reisijat etendav täistopitud inimnukk nimesildiga „Ruth Lee“ jääb kustutusaktsiooni ajal ükskõikseks. Kaua talle siiski rahu ei anta – ühel hetkel „kreemitab“ instruktor ta rinna sisse ja gaasisüütajast tulevad leegid panevad „reisija“ põlema. See on kuivpiiritusega „viinasült“ – aine, mis on valmistatud spetsiaalselt sellisteks õppusteks, aga mida kasutatakse ka filmivõtetel „süttinud“ inimeste filmimiseks.

Inimesepõlengut aga kustutiga ei summutata, selleks on lennumasina salongis tulekustutustekk. Nordica instruktor seisab klaasekraani ees ja etendus jätkub. Ta sirutab käed laiali ja näitab aegluubis, kuidas hoida tekki ja seda ümber käte rullida, et vältida enese põletamist. Hellalt, justkui külma eest kattes, paneb instruktor teki nukule peale, silub selle tihedalt vastu „kannatanu“ keha ja summutab leegid. Alles seejärel kergitab ta teki alaserva ja veendudes, et kõik on kustunud, võtab katte ära. Seda kordavad kõik õppurid, igal oma stiil. Mõni vehib tekiga nagu mustkunstlik, kes valmistub ütlema „abrakadabra“. Selle peale tormab akvaariumisse instruktor, kes näitab kõigile, et tekiga ei tohi mitte mingi juhul „tuult teha“. „Tekiga vehkimine paneb õhu liikuma ja tõstab leegid suuremaks,“ selgitab ta.

Kui süttib lennuki kööginurk, ollakse jaol jällegi tulekustutiga, aga tegevusest ei puudu ka veekeedu kann. Lennukitulekahju korral tuleb olla nutikas, sest ära tuleb kasutada kõiki pardalolevaid asju, mida pole kuigi palju. Kogu tegevust saadab pardateenindajate „raadioside“ kokpitiga. „Kapten, meil on siin üks tulekahju, aga me tegeleme sellega“ raporteerib stjuardess. „Teie juhtige rahulikult lennukilt, küll me selle ära lahendame!“ Ettekannet saadab teiselpool klaasi istujate naerupahvakas.

Nii, nagu istmed, on kogu simulaatori sisu roostevabast metallist, ka pagasiriiul on ehitatud samasugune nagu tavalises lennukis. Mõnigi daam püüab riiulis möllavaid leeke summutada justkui deodoranti pritsides, aga instruktor tormab taas „võitlusväljale“, selgitades, et iga süttimise korral tuleb kustutada täie jõuga ja reaalses olukorras lastakse tule või suitsu peale terve kustuti ning siis järgmine ja järgmine.

Tahmane beebi

Viimane ülesanne on suitsusukeldumine. Ruumi täitnud heledast pilvest paistab vaid klaasi vastu surutud labakäsi. Nagu õudusfilmi avakaadris, libiseb käsi alla raamini. Saal rõkkab. Järgmisel hetkel läheb esimene paar stjuardesse suitsusisse, maskid peas. Leida tuleb salongis olev lapsekujuline nukk.

„Beebi on päästetud! Tublid tüdrukud, viime beebi tulle tagasi!“ hüüab instruktor ja kaob nukuga taas suitsukambrisse. Ja nii veel mitu korda. Tuleb tõdeda, et pole see stjuardessi elukutse midagi nii glamuurne. Vähe sellest – olukorras, kus ühed reisivad ja teised juhivad, on just salongipersonal see, kes vastutab, et tuli saaks summutatud ja inimelud päästetud. Kui tahmaplekilised näod jälle ära pestakse ja tunkede asemel siidsallid kaela pannakse, tunnevad naised end kindlasti ka ise turvalisemalt.

Tahmase näoga beebi läheb aga samuti pessu, sest välja tuleb õpetada veel palju stjuardesse.

Jaga artiklit

2 kommentaari

M
Mujal maailmas  /   15:54, 14. veebr 2018
on osadel lennufirmadel ka reisijatele maskid
V
väga imelik!  /   15:41, 14. veebr 2018
Päästjatel suitsu maskid peas ,vaene stjuardess ahmib suitsu sisse.Peaks ju meeskonnalgi need suitsumaskid olema,aga Nordicast ei tea midagi

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis