5
fotot
Eero Kinnunen (Stanislav Moshkov)

Kolmel välismissioonil Eesti üksusi juhtinud kolonelleitnant Eero Kinnunen tunnistab, et sõjaväelise ülemuse jaoks on kõige hirmsam tunne see, et iga päev mingiks operatsiooniks käsku andes ei tea sa kunagi, kas kõik su mehed elusa ja tervena tagasi tulevad. 

Millal siis sõda algab?

Ma sellistele küsimustele vastata ei oska.

Ma pidasin pigem silmas seda, et kui valmis on elukutseline sõjaväelane, et sõda võib puhkeda iga hetk?

Elukutselised sõjaväelased on praegu kõik valmis selleks. Nad on selleks juba piisavalt professionaalsed, koolitus on väga hea, selle koha pealt pole mul midagi öelda.

Kas peas tiksub kogu aeg, et iga hetk võib tulla käsk minna?

No pagan, peas küll kogu aeg ei tiksu! Lakkamatult kindlasti selle peale ei mõtle. Sellised asjad on elukutselistel sõjaväelastel juba enne teenistusse tulekut endale selgeks tehtud.

Kui ohvitser ühtäkki avastab, et sõjavägi pole ikka tema jaoks ja otsustab teenistusest lahkuda, kas siis jääjad aasivad stiilis „lödipüks“ vms?

Kui inimene otsustab teenistusest lahkuda, siis on tal selleks mõjuvad põhjused. Igal inimesel on oma valikud.

Kuidas teist sõjaväelane sai?

Juhuslikult. 1990. aastate alguses oli meil siin selline aeg, kui inimesed ühiskonnas oma kohta ei leidnud (naeratab). Alguses läksin tööle riigikaitse osakonda, sealt siis suunati mind ohvitseride kursusele.

Paistsite silma erakordsete võimetega?

Ei paistnud. Öeldi, et ametikoht nõuab seda. Ega pärast kursusi enam riigikaitse osakonda tagasi lastud. Siis oli väeosades väga vaja ohvitsere ja mind suunati Paldiskisse. Võtsin siis kaardi kätte, vaatasin, kus see Paldiski asub (naerab). Tol ajal ei teadnud ju keegi Paldiskist suurt midagi, kaardilt tuli vaadata, kuidas sinna üldse sõita. Ja niimoodi ta läks. Harjusid ära selle eluga, nagu öeldakse.

Millega te enne 1994. aastat tegelesite, kui oma kohta elus otsisite?

Nii ja naa. Ma õppisin Eesti põllumajanduse akadeemias esimesel kursusel, kui mind võeti Vene sõjaväkke. Tulin tagasi, püüdsin õpinguid jätkata, pea ja mõistus olid sassis ja nii see kool pooleli jäi.

Kas Vene sõjaväes teenimine ei tekitanud sõjaväelise süsteemi suhtes hoopis vastumeelsust?

Ma ei oska öelda… eks imelik oli alguses ikka. Aga inimene harjub kõigega.

Kas käskudele on kerge alluda? Üks asi on, kui peab, aga sisemine valmisolek alluda?

Eks see tekitab ikka alguses probleeme. Aga harjub ära (naerab). Kui sa austad inimest, respekteerid tema otsuseid, siis on see muidugi lihtsam.

Aga kui on selgelt aru saada, et tegemist on täiesti lolli käsuga?

Siis on eri variante. Lahingus ei saa muidugi hakata arutlema, kas käsk on loll või mitte, ja juurelda, kas seda täita või mitte, aga alati saab mitte käsust kõrvale hiilida, aga seda erinevalt tõlgendada. Mul pole olnud kogemusi, kus mulle oleks päris loll käsk antud, võib-olla mul on vedanud.

Aga ise olete andnud?

Võimalik. Ma ei saa seda sada protsenti väita, aga ma olen üsna kindel, et kellegi arvates olen ma vale käsu andnud.

Kas alluvad on teie käske ka n-ö tõlgendanud, olete sellest aru saanud, aga silma kinni pigistanud?

Kui kõik lõpeb hästi, siis ülemus aktsepteerib seda. Hästi lõppemine tähendab seda, et elud jäävad alles ja keegi pole väga suure pasa sisse sattunud pärast käsu nii-öelda tõlgendamist.

Te olete käinud kolmel välismissioonil: Bosnias, Iraagis ja Afganistanis. Kus oli kõige ägedam, sõjaväelase jaoks kõige huvitavam, kui nii saab üldse küsida?

Need on olnud kõik huvitavad missioonid. Bosnia oli sellepärast huvitav, et see oli kõige esimene ja ma olin siis ka kõige noorem. Selle aja sisse jäid ka sündmused nagu kaksiktornide häving New Yorgis. Seal tekkis siis ka päris kriitiline seis vahepeal. Kõige nõudlikumad ja väljakutseterohkemad olid Iraak ja Afganistan. Nad on samas natuke erinevad. Ma olin esimene üksuse ülem, kes Iraaki läks. Keegi seal ei teadnud, mis me oleme, kust tuleme, mida teeme, mida oskame. Ülemus võttis mind seal ette ja küsis, et kes sa oled, kust sa tuled ja mida sa teha oskad. Vastasin, et oskan kõike teha, mida vaja. „Kas sa lähed [baasist] välja [patrulli] ka minu meestega?“ Ma ütlesin, et iga ilmaga. Tal jäi selle peale suu lahti.

Asi oli ka selles, et eri riigid saatsid sinna erineva mandaadiga üksusi, paljud ei tohtinudki baasist välja minna. Olidki sellised valvurid. Meid aga saadeti sinna midagi muud tegema.

Teid saadeti sisuliselt sõtta. Diplomaatiliselt väljendati seda toona muidugi teisiti.

Ütleme nii, et kodust ei antud täpseid juhtnööre, mida me teha võime. Ma siis tõlgendasin seda nii, et võime kõike teha.

Kas selline teadmatus, kogu otsustamise langemine teile ei pannud õlule liiga rõhuvat vastutusekoormat?

Loomulikult tundsin oma meeste pärast vastutust. (Mõtleb pikalt.) Aga nii ja naa. Võimalik küll.

Kus kõige raskem oli?

Afganistanis ikka. Olukord oli seal ikka raskem. Kuigi jah – oleneb taas, kuidas võtta (muheleb).

(Stanislav Moshkov)

Kas Eesti kaitseväelastele on tulnud kasuks sellistel missioonidel käimine?

Kindel see. Praegu on nendel noortel ohvitseridel, kes on saanud näiteks majoriks ja jõudnud pataljoni staabi tasemele, hindamatud kogemused neilt missioonidelt. Reaalne lahingukogemus, tule all olemine jne. Nad on oma otsustes hulga kindlamad, iga kogemus annab midagi, eriti selline kogemus. Nad on end proovile pannud, nad teavad, mida suudavad, oskavad hinnata oma käske, sisetunnet. Koolitused kõrvale – maailmapilt, teised armeed, kellega on koostööd tehtud. Eks sellepärast on Tapa kontingendil suhteliselt lihtne – nad tunnevad neid britte, ameeriklasi. Nad tunnevad ennast nendega võrdselt, sest koos on käidud samadel missioonidel. Neil on ühised mälestused jne.

Sellist suhtumist pole, et mis Eesti sõjavägi, teil vaevu tuhat meest, ei ühtegi lennukit jne?

Suhtumine võib olla erinev. Aga nad on näinud, mida eestlased suudavad. Eks nad saavad aru, kui väike riik Eesti on ja milleks selline väike riik võimeline on. Ega Afganistanis ja Iraagis meile allahindlust tehtud. Kõigil olid samasugused ülesanded, ole sa britt või eestlane. Mind visati ka kaugele-kaugele baaslaagrist, mingisse camp´i. Täiesti üksinda oma kompaniiga. Seal oli 30–40 Briti sõdurit, kes anti minu alluvusse. Pataljoniülem luges mulle sõnu peale küll, et kujutad sa ette, ma annan esimest korda elus oma sõdurid kellegi teise alluvusse. Kujutad sa ette, et Briti kuninglikud merejalaväelased antakse Eesti kompanii alluvusse! Nad pidid kõigepealt järele vaatama, kus see Eesti üldse asub. Koostöö sujus meil väga hästi. Loomulikult mõni mees teinekord arvas, et mingi eestlane nüüd annab mulle käsu, nalja teete või.

Kas te surmaga olete silmitsi seisnud?

Olen küll, jah. Ma, muide, olin ka Nõukogude armees kaks aastat Afganistanis. Nii et täiesti tuttav kant. Ma maandusin täpselt 20 aastat hiljem täpselt samal lennuväljal, kust ma kunagi Nõukogude armee sõdurina Afganistanist lahkusin. 1987. aasta 9. novembril lahkusin Kandahari lennuvälja kaudu ja 9. novembril 2007. aastal istusin koos oma kompaniiga samal lennuväljal maha.

Kasutades spordiajakirjanike leksikat, siis – mis tunne oli?

Hirm on täiesti normaalne tunne. Hetkel, kui see kõik juhtub, sa hirmu ei tunne, adrenaliin on nii üleval. Aga enne ja pärast tunned ikka hirmu. Sõjaväelise ülemuse jaoks on kõige hirmsam tunne see, et sa annad iga päev ju käsu mingiks operatsiooniks, aga sa ei tea kunagi, millega see lõpeb. See tekitab teinekord sellist hingepiina.

Kuidas tulete toime n-ö saatuse sõrme raske koormaga – operatsioonile minnes vaatate oma meestele otsa ja teate, et näiteks tema ja tema ei pruugi elavana tagasi tulla?

Sa pead operatsioonile keskenduma. Aga see piinab küll teinekord. Kõige parem variant on minna operatsioonile kaasa.

Jõudsite surmaga silmitsi seistes ka mõelda, et oli mul nüüd vaja see elukutse valida ja siia ronida?

Ei, sellistel hetkedel ei jõua sa midagi sellist küll mõelda. Pigem mõtled, kuidas sellest olukorrast ennast välja siputada. Adrenaliin on üleval, nagu ma juba ütlesin. Siis lähevad käiku automaatsed tegevused, hakkad tegema asju, mida sulle on õpetatud ja mida sa oled treeninud. Rutiinid. Aga et lakkamatult mõtled, seda pole. Jalg teinekord ikka väriseb, lahingu ootuses näiteks. Sisemine värin on sees, aga kui tegevuseks läheb, siis läheb pulss üles ja mõistus töötab natuke teistmoodi.

Kui palju sõdur üldse enne iga lahingut mõtleb, et see võib jääda ta viimaseks?

Iga inimene mõtleb. Sa võib olla ei mõtle, et see lahing võib jääda su viimaseks, aga ikkagi on sul sees jänes-püksis-tunne. Kui sul enam hirmu- ega ohutunnet pole, siis on asi tegelikult mäda juba. Siis on katus kuskile poole juba ära sõitnud. Hirm hoiab inimesi elus, alalhoiuinstinkt paneb tegutsema. Aga kui kuulid peast mööda vihisevad, siis sa ei mõtle, et, oi, see oleks võinud pihta tulla ja see oleks võinud pihta tulla.

Haavata olete saanud?

Ei ole õnneks. Või kahjuks. Kõik haavad pole nähtavad, öeldakse selle kohta. Mentaalselt haavata on saanud iga sõjaväelane.

Kuidas pärast lahingut adrenaliin alla saadakse?

Siin on väga suur tähtsus meeskonnal. Pärast lahingut, ka kaotustega lahingut on vaja saada rääkida. Kaplaniga, kompaniiülem räägib meestega. Inimlik suhtlemine on kõige alus. Inimene tahab endast asju välja rääkida. Kui ta suudab endast selle välja rääkida, hakkab tal kergem, aga kui ta selle endale kõik sisse kogub, siis…

… haarataksegi automaat ja lastakse kõik ettejuhtuvad maha.

Jah. Meil Afganistanis oli arst kaasas, vanem naine. Mina sain temaga oma probleemidest rääkida. Ma ei saa ju minna oma probleeme alluvatele kurtma. Temale sain. Mitte just kurtma, aga vaja oli lihtsalt inimest, kes kuulaks ja sinuga räägiks. Alluvaid käisin pigem julgustamas ja toetamas.

(Stanislav Moshkov)

Mind on alati üllatanud, kuidas Teise maailmasõtta paisatud teinekord poisikeseohtu mehed, kes nägid selles sõjas ikka igasugu jubedusi, valdavalt vaimselt terveks jäid.

Väga paljud ju ei jäänud. Taluvuspiir on erinev. Mille pärast mina oma kooli pooleli jätsin pärast Vene sõjaväge – ikka selle pärast, et katus kihutas nii et…

Afganistanis üleelatu tõttu?

Ma ei saa öelda, et üleelatu. See kõik lihtsalt koguneb su sisse, et katus hakkab kihutama. Siis oli nõuka aeg, Venemaal võib-olla öeldi sulle, et tubli poiss, sõdisid Afganistanis, siin Eestis aga öeldi, et kes su, lammas, sinna saatis, mida sa seal tegid. 

Noorena surma näinuna vaatasite oma eakaaslaste ränkadele probleemidele, mida selga panna ja ei tea, kas kultuurimajas täna ikka disko on, ikka väga teistmoodi? 

Muidugi, sealt see probleem tekkiski. Polnud kellelegi rääkida oma probleemidest, keegi ei saanud aru. Praegu püüame tegelda missioonilt tulnute probleemidega, toona aga ei huvitanud see kedagi. Kaks aastat mõtlesid iga päev, kui äge on kodus, tulid koju, tõmbasid roosad prillid ette ja mõtlesid, no kurat, siin on elu! Siis tõmbasid prillid eest ja vaatasid – phhhrr, mõttetu värk. Ootused olid suuremad, kui reaalsus oli. Pealegi jõuad sa juba sealse eluga ära harjuda, tuled koju, arvates, et siin on kõik ideaalne, kõik ootavad sind. Aga tegelikult polnud sind kellelegi vaja.

On teil andmeid, palju teie missioonisõduritest on murdunud, elule alla vandunud, näiteks jooma kukkunud?

Ei ole. Aga eks neid juhtumeid ikka on. Üks juhtum vaatab iga päev peeglist vastu (naerab). Eks peame elama selle koormaga ja iga päev tegelema sellega, kuidas hakkama saada. On loodud MTÜ Eesti Kaitseväe Veteranid, see on küll veel lapsekingades, aga püüame leida neid ja aidata neid, kes abi vajavad. Vigastatud sõjameestel on riigi tugi taga, aga veteranidel polnud isegi mitte oma ühendust.

Tulevikus äkki kaob veteranide probleem üldse ära, sõdima hakkavad robotid ja masinad, keda juhivad nohikutest IT-mehed kuskil sügaval punkris?

Infosõda käib ju kogu aeg. Aga et ka konventsionaalne sõda käib tulevikus ainult arvutite taga, seda ma ei usu. Jalg peab ikka maas olema. Iraagis olin tankipataljonis. Pataljoni ülem küsis inimesi, et tal on tankid ja kõik muu vajalik olemas, aga tarvis on mehi, kes panevad jala maha. Kui tank paneb paugu ära, siis peab ju keegi minema vaatama, kuhu see pauk pandi. Tankist ju ei lähe vaatama, ikka on vaja jalaväge, kes maja ära puhastab, julgestab. Tehnika areneb ja inimesed peavad arenema koos tehnikaga. Jah, kui me arvutitega kõik maatasa teeme, siis pole [jalaväel] vaja minna üle vaatama, et mis ja kus.

Robotid oleksid head sõdurid, neil ei tekiks kunagi eetilisi dilemmasid tulistada või mitte. Kas teie olete kunagi kõhelnud, kas vajutada päästikule või mitte?

Oleneb olukorrast. Mitte lasta on teinekord isegi raskem, kui lasta. Aega otsustamiseks on teinekord sekund, aga vahel ka rohkem. See otsus on väga palju kinni operatsiooni ruumis, meie sõjad on ju toimunud poolenisti tsiviilisikute keskel. Peab suutma hinnata, kas oht kõrvalseisjale tasub ära seda sihtmärki või mitte. Iraagis oli väga palju olukordi, kus sind lasti, aga sina vastu lasta ei saanud. Sest siis oleks raudselt ka keegi kõrvalt pihta saanud. Niimoodi tule all olla pole just hea tunne. Aga pole midagi teha, pole valikuid.

(Stanislav Moshkov)

Kui oleks võimalik ajas rännata, millises sõjas tahtnuks te kogemuse mõttes osaleda?

Praegu ei taha enam üheski sõjas osaleda. Aga ma pole tõesti selle peale mõelnud. Ma olen realist, ma püüan praeguses ajas elada. Kui sa sõtta läksid, ka elukutselistega, siis ega paljud olid ju esimest korda. Afganistanis juhtus selline lugu, et võtsime vastutusala üle ja järgmisel päeval olime juba lahingus. Esimene operatsioon oli kohe lahinguoperatsioon. Siis mõtlesin küll, et üks kahest, kas keegi murdub kohe või siis saavad kõigist head sõdurid. Juhtus viimane.

Ma olen teinekord mõelnud, et noorena on selliseid asju kergem taluda. Ma olen olnud missioonil noorena, keskeas ja vanemana. Mida vanemaks saad, seda rohkem käsi väriseb. Noorena pole midagi kaotada.

Kuidas nii, terve elu on ju alles ees!

See terve elu, see on abstraktne mõiste. Kui sa oled vanem, on sul alati kaotada rohkem. Sul on naine, lapsed jne. Ikka tekivad sellised mõtted.

Sellepärast siis päris sõdades sõdivadki sageli verinoored poisid?

Nendega on ju kõige lihtsam. Nendega on kõige lihtsam manipuleerida (naerab) ja nad ei oska veel karta. Hulljulged. Vanemast peast teed juba teadlikumaid otsuseid. Lahingusse minnes oled endale selgeks teinud, et kui saan surma siis saan, kui ei saa, väga hea. Enne missiooni peaksid sellised asjad olema enda jaoks selgeks mõeldud. Mina olen need selgeks mõelnud. Et mis saab siis, kui ma tagasi ei tule. Seda õpetame ka sõduritele, et kodused probleemid tuleb enne kodus selgeks rääkida. Vastasel korral võib tähelepanu missioonil hajuda.

Kas poeetiline kujund, et igal sõduril on marssalikepike põues vastab tõele?

Mina olen näinud palju sõdureid, kes on jõudud väga kõrgele.

Mille taha teie kindralipagunid on jäänud?

Ma pole kindralitüüpi inimene. Olen isegi päris kõrgele tõusnud. Ja eks vanus mängib ka juba rolli. Minu teenistuse algus ei läinud ka võib olla nii sujuvalt. Mulle meeldib inimestega töötada, allüksuse üle olla. Kindrali amet on rohkem poliitiku amet.

Juhite praegu Kaitseliidu Harju malevat. Ei taha olla üleolev ega pahatahtlik – aga kas teil, kes te olete sõdinud koos proffidega, asjaarmastajatega igav pole sahmerdada?

Kõige raskem on selle asja juures see, et kaitseliitlased ei arene [sõduritena] võib-olla nii kiiresti, kui sa seni oled harjunud nägema. 

(Stanislav Moshkov)

Eero Kinnunen

Eesti sõjaväelane, kolonelleitnant

Haridus

1985 – Põlva keskkool, keskharidus

1995 – kaitsejõudude peastaap, nooremohvitseride ettevalmistus- ja täienduskursus

2009 – Akadeemia Nord, psühholoogia bakalaureus

2011 – US Army Command and General Staff College, Intermediate Level Education Course

Teenistuskäik

2016 –         Kaitseliit, Harju malev, malevapealik

2015–2016 – Kaitseliidu peastaap, operatiivjaoskonna ülem

2012–2015 – Viru jalaväepataljoni ülem

2008–2012 – kaitseväe jalaväeinspektor             

2007–2008 – ESTCOY-5, kompaniiülem (Afganistan)

2004–2007 – Scoutspataljon, kompaniiülem

2003–2004 – ESTPLA-7, rühmaülem (Iraak) 

2002–2003 – Scoutspataljon, kompaniiülem

2001–2002 – Balti Luureeskadron, luurekompaniiülem

2001 – Eesti üksuse ülem ÜRO rahvuvalvemissioonil Bosnias 

1999–2001 – Balti Pataljon, rühmaülem

1997–1999 – tagalapataljon, operatiivohvitser

1995–1997 – Põhja üksik-jalaväekompanii, rühmaülem

1994–1995 – sisekaitseakadeemia, kuulaja

1994–1995 – Järvamaa riigikaitse osakond, ülema käsutuses

1985–1987 – Nõukogude armee ajateenistus

Allikas: Kaitseliit

Jaga artiklit

61 kommentaari

M
Mis juhtuks maailmas..Euroopas..Eestis  /   16:17, 15. veebr 2018
kui meie ja teiste riikide sõdurid ei sõdiks rätikpeadega nende endi kodus?? Kui piirid neile sulgeda, siis ei tohiks midagi väga paha juhtuda mu arust! Oi, kas istutatakse paar kanepi taime sinna rohkem..või ei saa suurriigid õli nafta väljadelt omale sebida!? Äkki keegi selgitab?
V
Vana mees   /   23:32, 14. veebr 2018
Kuna on au teda tunda siis pean ka mainima, et austus kuulub temale.
Mees oma tugevuses ja jääb meheks ka oma nõrkuses...

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis