Reisiparvlaev Estonia Tallinna reisisadamas  (Vambola Salupuu)

Parvlaeva Estonia põhjaminemine 28. septembril 1994 oli Läänemere rahuaegne ohvriterohkeim katastroof. Pardal olnud 989st inimesest pääses 137 ja hukkus 852. Ilmselt on tegemist ühe enim Eestit raputanud õnnetusega.

Iseseisvuse taastanud Eestis tõusis Stockholmi vahet kurseerinud valge parvlaev Estonia kiiresti uue elu ja edu sümboliks. Laeval töötamine oli prestiižne ja sellel sõitmist said lubada enamasti majanduslikult edukad Eesti inimesed. See oli ka aeg, kui Stockholmi ja Rootsi reisimine oli märgatavalt erilisem, kuna äsja vabanenud riigis olid seda teha saanud vähesed. Teisalt reisisid Estoniaga paljud rootslased, kellel olid tekkinud ärisidemed või huvi Eestisse reisimise vastu.

1980. aastal Saksamaal ehitatud Estonia sõitis enne Eesti lipu alla tulekut Viking Sally nime all Botnia lahel Rootsi ja Soome sadamate vahet. Seejärel ostis laeva Eesti-Rootsi ühisettevõtte Estline Marine Co, mis pani kuni 2000 reisijat mahutanud Estonia 1993. aasta jaanuarist sõitma liinil Tallinn–Stockholm.

27. septembril 1994 siirdus Estonia Tallinnast tavapärasele reisile kapten Arvo Andressoni juhtimisel. Pardal oli 803 reisijat, 186 laevapere liiget ja 11 000 tonni veeremlasti. 28. septembri öösel, kui laev oli Ahvenamaa saarestikku kuuluva Utö saare lähistel, murdis 4–6meetrine lainetus umbes kella ühe paiku katki vöörivisiiri lukustusseadmed. Laevast eraldunud visiir rebis lahti vöörirambi ja avatud vöörist tulvas vesi autotekile.

Tekkis kiiresti suurenev kreen paremale, mis umbes kella poole kaheks ulatus 90 kraadini. Kell 01.50 laev uppus. Soome ja Rootsi päästekopterid ja appi rutanud laevad päästsid 137 merehädalist. Hukkus 852 inimest, kellest 757 jäid kadunuks.

Õnnetust hakkas uurima Eesti, Soome ja Rootsi ühiskomisjon, mille lõpparuanne valmis 1997. aasta detsembris. Komisjoni seisukohal põhjustasid laevahuku konstruktsioonivead: vöörivisiiri lukustusseadmete nõrkus, visiiri ja rambi seotus ning rammvaheseina puudumine autotekil.

Rahvusvahelise uurimiskomisjoni järeldused avalikkust aga ei veennud ning aeg-ajalt esitati üleskutseid laevahukku uuesti uurima hakata. Kuulujuttudele andsid ainest Estoniale kehtestatud sukeldumiskeeld ja Rootsi valitsuse kava uppunud laev sarkofaagiga katta.

2004. aastal selgus, et Estonia oli 1994. aasta sügisel vedanud Rootsi luureorganisatsiooni teadmisel salakaubana Rootsi Vene sõjaväelt ostetud elektroonikat, aga (ilmselt) mitte hukueelsel sõidul. Avalikkuse survel moodustati sõjatehnika veo uurimiseks riigikogu ja valitsuse komisjon, mis jõudis järeldusele, et Estonia ei saanud hukkuda plahvatuse tõttu. Samas tunnistati, et osa rahvusvahelise uurimiskomisjoni järeldusi ei ole piisavalt tõendatud.

Allikad:

· XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. IV osa, 21.01.1981–31.12.2000 / (aluskäsikiri: Mati Graf ). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.

· Küllo Arjakas (koostaja) „Eesti Vabariik 90: sündmused ja arengud“. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008.

· Jaan Metsaveer „Miks siis ikkagi Estonia hukkus?“. Postimees, 28.09.2014.

Jaga artiklit

5 kommentaari

M
Meenutaja  /   22:35, 14. veebr 2018
Eestis külas olid eelmine päev, 27.09.1994. aastal seebiooperi "Santa Barbara" tähed. Need olid "Santa Barbara" tegelaskujud - C.C. Capwell (Jed Allan) ja Augusta Lockridge (vist Soren). Aga jah, 28.09.1994. aastal nägin öösel halba und, mil mu kõrvad kumisesid laeva uppumisest saadud mürast. Kl 1:30 ajal ärkasin üles.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis