(TIINA KÕRTSINI)

Viimasel sajal aastal on Eestis kehtinud kümmekond eri nimetusega maksevahendit. Nende hulgas oli eriline tähendus riigi enda vääringutel: 1918–1928 oli käibel Eesti mark ning 1928–1940 ja 1992–2010 Eesti kroon.

Eesti riigi loomise järel oma raha veel puudus. Ametliku rahaühikuna oli käibel Saksa okupatsioonivõimude kehtestatud Saksa mark (millega samaväärne oli nn idamark). Kuna parasjagu käis Esimene maailmasõda, oli Eestis käibel mitmesuguseid võõrriikide rahatähti. 28. novembril 1918 kehtestas Eesti Ajutine Valitsus neile kindla väärtussuhte ja kaks päeva hiljem võttis vastu otsuse kehtestada riigi vääringuks Eesti marga (= 100 penni).

Eesti mark oli ametliku maksevahendina käibel kümme aastat, kuid siis otsustasid võimud selle kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude katastroofilise kahanemise tõttu välja vahetada. Skandinaavia riikide eeskujul sai uue rahaühiku nimeks kroon, mis vastas 100 margale. Alates 1. jaanuarist 1928 käibis Eesti kroon igapäevastes tehingutes. Välislaenu abiga võrdsustati krooni väärtus (100/248 g) puhta kullaga ja selle kurss seoti jäigalt Inglise naelaga. See lasti vabaks alles 1933. aastal, et soodustada majanduskriisist väljumist.

Kui Nõukogude Liit Balti riigid okupeeris, tuli Eestis käibele NSVLi raha: tšervoonetsid, rublad ja kopikad. Esialgu olid need käibel kõrvuti kroonide-sentidega, kuid muutusid siis ainukehtivaks, et peagi asenduda Saksa okupatsioonivõimude kehtestatud nn idamargaga. 1944. aasta lõpus tuli taas käibele nõukogude rubla, mille väärtust tõsteti järgnevate okupatsioonikümnendite jooksul kaks korda (1947 ja 1961).

Oma raha kasutusele võtmisest räägiti esimest korda 1987. aastal avaldatud isemajandava Eesti ehk IME projektis, mille autorid olid Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. Ametlikult võeti kurss oma rahale 1989. Samal aastal otsustati taasasutada Eesti Pank ja järgmisel moodustada rahareformi komitee, mille pädevuses oli kõikide sellega seotud küsimuste üle otsustamine.

17. juuni 1992 võttis rahareformi komitee vastu dekreedi „Rahareformi läbiviimisest”, mille järgi muutus alates 20. juuni kella neljast hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon. Kõik nimekirja kantud Eesti elanikud said kolme päeva jooksul vahetada kuni 1500 sularaharubla vahetuskursiga 10 rubla = 1 Eesti kroon. Kuni 1. juulini vahetati rublasid kroonideks kursiga 50:1.

Eesti rahavahetuste kirjus ajaloos võib pidada krooni taaskehtestamist (selle kaotamise kõrval) üheks emotsionaalsemaks. Okupatsiooniaastatel muutus mälestus kroonist üheks kaotatud omariikluse sümboliks ja iseseisvuse taastamise ajal unistati pidevalt selle taaskehtestamisest. Paljudele oli Eesti kroon samavõrd sümboolse tähendusega kui sinimustvalge lipp või teised rahvuslikud sümbolid.

Eesti kroon kehtis maksevahendina kuni 31. detsembrini 2010. Järgmisest päevast tuli käibele euro, Euroopa ühisraha, mis kehtestati 1. jaanuaril 2002 12 Euroopa Liidu riigis. Praegu on neid 19.

Allikad:

· „Eesti raha ajalugu“. Eesti Panga veebikülg: https://muuseum.eestipank.ee/et/eesti-raha-ajalugu

· „XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. IV osa, 21.01.1981 – 31.12.2000 / (aluskäsikiri: Mati Graf )“. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.

· Maarius Suviste „1992 rahareform: krooni tulek – rahulik paanika“. Õhtuleht, 30.10.2010.

Jaga artiklit

2 kommentaari

J
Jäetakse mainimata  /   10:23, 13. veebr 2018
Et mõni ärimees sai vahetada piiramatus koguses kroone. Ja neid inimesi polnud mitte vähe.kuigi rahavahetuspunktis andsid allkirja ( passi vist vaadati ka
N
No nii  /   09:54, 13. veebr 2018
Kõige halvemad mõjud tulid Reformi tagatoast, kus koostati valestsenaariume parimate inimeste suhtes ja kust tulid valed otsused, mis viisid paljud meie inimesed vaesusesse. isegi arstiabi ei saanud enam kohapeal.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis