(Martin Ahven)

Eesti poliitikas on kaks põhimõttelist probleemi, mis takistavad riigi arengut.

Esiteks, illusioon, et Eesti on erakordne edulugu. Eesti on kahtlematult olnud edukas, kuid soovides tunda uhkust oma riigi üle ja tahtes tunnetada end ühena põhjamaadest, oleme me õppinud tõsiseid, struktuurseid ja fundamentaalseid probleeme pisendama või ignoreerima. Olgu selleks siis suurim narkosurmade arv Euroopas või suur vaesuses elavate eakate inimeste arv.

Valimiste-eelne aeg ongi aruteluks

Teine probleem on see, et erakonnad mõtlevad suuresti sellest, kuidas kindlustada oma positsioon järgmistel valimistel. Selle peale, mis on nende visioon 10-15 aasta perspektiivis, kuhu meie riik peaks nende hinnangul liikuma jne – see kõik ei ole nii oluline kui see, kes saab järgmises valitsuses ministriks.

Nendest kahest probleemist tulenevalt ongi keeruline lahendada fundamentaalseid riigielu küsimusi.

Üsna hästi tuli see välja reaktsioonidest Keskerakonna ettepanekule tõsta erakorraliselt pensione. Vastuseks oli totaalne eitus. Keskerakonda süüdistati selles, et ettepanek on tehtud valimiskampaania raames. Andestust, aga kas mitte valimiste eelne aeg ei olegi selleks mõeldud, et tulla välja erinevate programmiliste ettepanekutega ning vaielda selle üle, mida peaks järgmise nelja aasta jooksul riigis ära tegema?

Kiirustati kinnitama, et see ettepanek on täiesti ebarealistlik, sest läheks maksma sadu miljoneid eurosid. Ometigi on tegemist suurusjärguga, mis moodustab kõige hullemal juhul 3-4% riigieelarvest. Jah, see on väga suur raha, kuid kindlasti mitte võimatu ülesanne.

Õigemini, kui Eesti erakondade üldine konsensus on see, et Jürgen Ligi on teinud Eestile omal ajal nii hea eelarve, et selle muutmine isegi 3-4% ulatuses on ilmvõimatu, siis pole nendel valimistel muidugi suurt mõtet – määrakem Ligi eluaegseks rahandusministriks.

Huvitav on ka see, et Keskerakonnalt nõutakse detailset analüüsi pensionitõusu rahastamise kohta, kuigi kõik saavad aru, et pensionite tõstmises saab reaalselt kokku leppida vaid peale valimisi toimuvate koalitsioonikõneluste raames ning siis tuleb vaadata eelarvet ning kogu koalitsioonilepet komplekselt. Arusaadavalt on sellel väga otsene seos võimaliku uue valitsuse maksupoliitikaga jne.

Mis on aga kõige ebaadekvaatsem kogu pensionite teemalise debati juures on see, kuidas peaaegu mitte keegi ei räägi antud küsimuses nendest inimestest, keda see muutus kõige rohkem puudutaks. Eakate inimeste olukord ei ole üldse mainimisväärnegi, oluline on ainult see, kuidas pensionitõusust rääkimine mõjutab erakondade toetusprotsenti. Uskumatu südametus.

Tunnistame vaesust

Siin ongi probleemiks meie eduloo narratiiv. Kui Eesti on nii edukas, siis muidugi ei saa meil olla mingeid vaesuses elavaid eakaid inimesi.

Aga ometigi me ju teame, et valdav osa Eesti eakaid elab väga kokkuhoidlikult ja suur osa elab otseses vaesuses, eriti keeruline on üksinda elavate eakate olukord.

Vanainimestest enamik peab väga tähelepanelikult vaatama, mida osta toidupoes. Elamispinnaga seotud kulude katmine on sageli väga problemaatiline – ja see omakorda takistab ühistuid tegemast vajalikke parandustöid kortermajades. Ravimitele ja tervishoiule kulub väga palju raha. Paljud Eesti eakad saavad reisida? Paljud saavad endale osta kvaliteetseid uusi asju?

Mõni ametnik võib seda ju nimetada suhteliseks vaesuseks. Mina aga nimetaksin seda lihtsalt vaesuseks. Niisiis, eakad inimesed on vaesed ning kui me seda tunnistame, siis järgmine küsimus ongi see, kuidas seda päriselt lahendada. Tähtis pole see, kes sellest hääli saab, vaid et me päriselt teeksime järgmise nelja aasta jooksul otsuseid, mis parandaks oluliselt eakate inimeste elujärge. Uskuge mind, see on vähemalt sama oluline kui e-residentide arvu kasv.

Keskerakond käis enda mõtte välja – tõstame pensione – nüüd on küsimus selles, mida pakuvad teised. Kas nad tunnistavad probleemi või eitavad seda?

Kui tunnistavad, kuidas nemad seda küsimust lahendada kavatsevad? Või nendime ühiselt kurvalt, et meie vanainimesed elavad vaesuses, aga meile on olulisem see, et Eesti osaleks jätkuvalt kosmoseprogrammides ning siseminister saaks reaalajas jälgida, mis toimub piirile jäävas võpsikus.

Riik, mis jätab eakad inimesed vajaliku abita, ei ole mingi edulugu.

Loodan tõsiselt, et meedia võtab väga tõsiselt ette erakondade juhtivad poliitikud, sunnib neid sõnastama pikaajalisi visioone ning määratlema, mis on kõige olulisemad probleemid, mis tuleb lühemas perspektiivis lahendada.  Ning ütlema välja, kuidas need asjad saaksid päriselt tehtud. Ning nende probleemide hulgas on eakate inimeste olukord kindlasti üks olulisemaid.

Jaga artiklit

33 kommentaari

E
Eno  /   13:01, 13. veebr 2018
Aitab juba diletantidest! Nõuame spetsialiste! Poliitikud ei saa kunagi spetsialistideks, sest nad on hädised parasiidid!
P
pensionär  /   13:01, 13. veebr 2018
Raimond Kaljulaidil on õige jutt.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis