ÕL VIDEO | Surm silme ees: vesi tuhiseb autosse, kas pääsen õigeaegselt? (17)

Läinud nädalal vajus Pärnumaal Munalaiu ja Manilaiu vahel väikebuss läbi jää, viies endaga märga hauda neli inimest. Õnnetuse hetkel viibis sõidukis kuus inimest,  kellest kahel, 41-aastasel mehel ja 51-aastasel naisel, õnnestus välja saada. 

Kuidas tuleks säärases olukorras käituda, kui oled läbi jää vajunud ning mida silmas pidada? Omal nahal on seda võimalik läbi teha Revali merekooli simulaatoris. Tõsi, seal uputatakse basseini helikopteri salong, kuid olemuselt see autost palju ei erine.

Kõigepealt viib sukeldumisinstruktor Ivari Sarapuu läbi instruktaaži keskenduses neljale eri stsenaariumile: kui auto on ratastega läbi jää vajunud, kuid seisab põhjal; auto on esimese osaga läbi vajunud; auto on täielikult läbi vajunud, kuid katus ulatub pinnale; ning kui masin on sügaval vee all. Viimane saab olema ka variant, mida oma nahal tundma saan.

Esmalt tuleb aga mõõta vererõhku ja jälgida südametööd. Seejärel selga talvejope, peale punane ohutusvest ja pähe punane kiiver, kuna simulaatoris on oht pea veriseks lüüa.

Istun neljakohalise helikopteri uksepoolsele toolile ning simulaator lastakse vette. Kuna põhi on kaetud üksnes kollase võrguga, vuhiseb vesi mühinal sisse. Kuigi ma pole varem väikeste ruumide suhtes hirmu tundnud, mõistan järsku, mida tähendab klaustrofoobia. Keha tõmbub krampi, kuigi vee temperatuur basseinis on 21 kraadi. Peas trummeldab mõte, et pean kopsud võimalikult õhku täis ahmima, kuna see saab olema minu viimane hingetõmme, ja kui ma seda ei suuda, on kööga.  

Paanika ei lase end kaua oodata

Tõmban kopsud õhku täis ja heidan viimase selge pilgu uksele, kust tuleb mul kohe välja pääseda. Uks on paari sekundiga minu vaateväljast kadunud, vesi ulatub üle pea ja tunnen, et hakkan paanikasse minema. Sirutan end püsti ja küünitan ukse käepideme poole. Teen silmad vee all lahti, kuid kõik on ühtlaselt hall. Püüan käsikaudu ja mälupildi järgi selgeks saada, kus on link, mis ukse avab. Leian ja haaran sellest kinni, kuid kabiini tulvav vesi loksutab mind edasi-tagasi. Püüan leida kohta, kuhu jalad toetada, kuid see tundub võimatu. Otsustan rakendada action-fimides kasutatavat võtet: rammida õlaga ust ajal, mil link on all. Uks ei avane, kuna pole pidepunkti, millelt lükata.

Sekundid jooksevad. Tunnen, et mul pole enam õhku. Ajan end püsti, sest lae all on veel õhku. Sukeldun taaskord pea ees tundmatusse. Lõpuks aitab basseinis olev instruktor mind ukse avamisel ning pääsen välja. Pinnale jõudes mõistan: kui see oleks reaalselt toimunud, oleks ma oma elu autosse jätnud.

Teeme uue katse - seekord väljumisega aknast. Selle tarbeks võtavad instruktorid akna juba pinnal eest ära ja taaskord lastakse mind vette. Vesi tuhiseb sisse. Nüüd on uppumise hirm juba tuttav. Tõusen istmelt ning püüan aknani küündida. Sealt tuleb aga tulvab vett sisse ja tekib keeris, mis surub mu tagasi. Haaran kätega mõlemalt poolt aknaraamist ja tõukan, kuid ei liigu üheski suunas. Toetan jala aknaraami alumisele osale, annan jõulise tõuke ja liigun hooga kabiinist eemale veepinnale. Pääsenud! Stopperiga aega mõõtev instruktor ütleb, et aeg on hea, aga kui auto oleks olnud jääaugus, siis oleks nii tugev äratõuge mind august eemale jää alla kandnud. Seega uppunud.

Teeme veel kaks katset uksest. Kõik kordub samamoodi nagu esimeselgi katsel, kuid sel korral tõmban vahepeal hinge paari korral kuna simulaaotor on  ukse poole kaldus. See ajab mu segadusse ja ma ei suuda käepidet üles leida. Link on pool meetrit allpool kohast, kus ma arvan seda olevat ja alles instruktori juhendamisel suudan selle leida ning ukse avada. Nii pääsen lõpuks välja peale kaht minutit ja 20 sekundit elu eest võitlust pidades. Alles neljandal katsel suudan loetud sekunditega ukse lahti saada ning pinnale tõusta ning lõpuks ka oma elu päästa.

Nüüd pole muud midagi, kui mõõta uuesti vererõhku ja jälgida südametööd, mille peale ehmatab instruktor ära: „170! Istu kohe toolile! Ole nüüd rahulikult!“ järgnevad käsklused, nähes minu vererõhku. Mõni minut istumist ja näit on korras, et jätta katse seljataha.

Üldreeglid, mida jääle minnes silmas pidada

•  teavita kedagi jääle minekust;
• autoga mine jääle ainult ametlikel jääteedel;
• tea ligikaudset jääalust vee sügavust;
• jääteel sõites peaksid turvavööd olema avatud;
• jää paksus peaks olema sõiduauto puhul vähemalt 20 cm;
• riietu soojalt;
• tasub kaasa võtta maski kui jäänaasklid;
• kõige suurem võimalus pääsemiseks on siis, kui auto ei ole veel vee all, kuid selleks võib aega olla ainult mõned sekundid!

Kui oled juba läbi jää vajunud:

• lase sügava vee puhul vesi nii kiiresti autosse kui võimalik. Purusta küljeaken või ava uks ja tõmba end aknaraami kaudu välja. Ära purusta esiklaasi.
• madala vee korral võib mõistlik olla oodata kui veetase autos tõuseb aknani, siis üritada klaas purustada. Kui see ei õnnestu, siis oodata kuni vesi jõuab ukse ülemise ääreni ja siis avada uks.