Õhtulehe raamatublogi

ARVUSTUS | Eestlane sõjas läbi koomiksiprisma (3)

Marvel Riik, 11. veebruar 2018, 23:00
Karl-Erik Talvet, "Kodu kaitsjad", Grenader Grupp OÜ, lk 52. Marvel Riik
Koomiksiraamat „Kodu kaitsjad“ toetub Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ ja Leo Kunnase „Sõda 2023“ materjalile, visualiseerides vabadussõjas toimunut ning mida võib endaga kaasa tuua Krimmi stsenaarium Ida-Virumaal. Õnnestunud idee ja vormi puhul jookseb lati alt läbi aga jutustatav lugu.

Eestis ei ole koomiksid populaarsed. Päevalehtede naljakülgedel kohtab aeg-ajalt mõnda edukalt tõlgitud humoorikat pildisarja, kuid need on oma olemuselt iganenud. Vaja on hädasti värsket verd, sest koomiksilood korduvad, mida olen avastanud suisa Tom ja Jerry ajakirjades. Eks olukord turul on raske, lugejaid napib. Seda ilustavad jällegi kasvõi kuulsa kassi ja hiire mängu esindajad: minu lapsepõlves ilmus viimane igal kuul, nüüd aga värskeneb see ajakirjadeletis igal teisel kuul.

Samal teemal

Turgu on püütud ka värskendada, aga ebaõnnestunult. Millestki püsivast ei ole siin võimalik rääkida, kuigi potentsiaal peaks suisa põhjatu olema. Maailmakuulsad koomiksid ootavad tõlkimist, on aeg vaadata kaugemale kui Miki Hiir või Muumitrollid.

Selles valguses jääb arusaamatuks kirjastuse Sinisukk 2011. aasta käik, kui üheks aastaks toodi lettidele Batmani koomiksilood. Lugu kui sellist seal ei olnud, koomiksid algasid ei kuskilt ja lõppesid sama arusaamatult. Numbrite endi vahel laiutasid suured kaljulõhed ja puudusid sillad, mis neid seoks. Koomiksid ise olid küll täis uhkeid ja efektseid pilte, näidates ette, milline on maailma tipptase, aga ei rohkemat.

Ma ei saa siiani täpselt aru, miks ma neid enda sahtli põhjas hoian. Ehk seetõttu, et avaldada toetust koomiksi kui sellise toetamisse, aga ka see pole üdini aus vastus, sest mul on hea meel, et Sinisuka Batmani avaldamise litsents kestis ainult aasta. Siin kõneleb kahjurõõm, sest oldi unustatud see, miks Batman on nii populaarseks saanud. Režissöör Christopher Nolan rõhus enda filmitriloogias (2005–2012) ennekõike loole, süžeele – kõik ehitati ümber selle. Kui poleks olnud lugu, ei oleks filmid endale kultusstaatust saanud. Lugu on esmatähtis, välise ilu või efektsuse peal sõitmine ei kesta kaua.

See sama kriitika kehtib Karl-Erik Talveti koomiksile „Kodu kaitsjad“. Läbi kahe vaatevinkli – 1918. aasta vabadussõja ja 21. sajandi venemeelsete invasiooni – jutustatakse sõjakäiku, mis oma olemuselt on üks ühele võrreldavad, erinedes ainult ajastu poolest. Ajalugu kordub, nagu ajaloolased on korduvalt täheldanud. Lood jooksevad paralleelselt ja on koheselt võrreldavad: ühe ajastu lugu hargneb paarislehekülgedel, teine paaritutel A4 lehekülgedel. Lood on visuaalsed tõlgendused Eesti kirjanike kirjutatust: vabadussõda toetub paljuski sellele, mida kujutab endast Albert Kivika 1936. aasta romaan „Nimed marmortahvlil“ ja Leo Kunnase 2016. aasta romaan „Sõda 2023“. Talvet ei varjagi mõjutusi, vaid märgib need pildisarjas ära.

Kuigi koomiksiraamatu tagakaane tekst rõhutab, et Talvet esitab raamatus oma isikliku visiooni sõja olemusest ja selle arengutest, toetub ta sekundaarsetele allikatele ning see pole sugugi halb mõte. Vastupidi, toetudes millelegi tuttavale, on lugejal kergem teksti sisse elada. Toonust annab ka kaitseväe temaatika, avades viimasele uusi horisonte. Nüüdseks on juba piisavalt ilmunud mälestusi Eesti ajateenistusest.

Kuigi vorm ja tööriistad on valitud edukalt, ei ole need omavahel kooskõlas. Kompositsioon on auklik. Suurt rõhku on pandud joonistustele ning need on igati rahuldavad, häirima jäävad jutustatavad lood.

Poolesajal leheküljel jälgitakse anonüümsete sõdurite tegemisi, kus kujutatavad stseenid ei ole omavahel seotud, vaid on väga jämeda noaga teineteisest lahku löödud. Hüppelised ja väga valikulised episoodid ei loo mingit terviklikkust ega paku tagakaaneni jõudmisel mingit rahuldust. Hoopis imestama paneb: vabadussõja loo viimastel piltidel saab teada, et tegelinski, kelle abil sündmusi on jälgitud, on Eerik. Rõõm lõpuks tutvuda!

Mu arvamused enne lugemist olid teistsugused. Ajateenistuses olles kuulusin teavituskompaniisse, mis kajastas kaitseväes toimuvat, andes ühtlasi välja Sõdurilehte. Minule teadaolevalt tegi Talvet oma esimesed koomiksikatsetused just sellel ajal (2014–2015 suvekutse), kui mina oma kaasvõitlejatega aega teenisin. Toona jättis Talvet oma klassikaliste koomiksitega – üks mõte, mis mängiti välja 3–4 pildiga – väga terava ja samas väga vaimuka mulje. Ei oleks osanud ühelt koomiksilt midagi rohkemat oodatagi.

"Kodu kaitsjad" stiilinäide. Marvel Riik

Kaitseliidu Tallinna maleva liikmena ootaks Talvetilt teravamaid tähelepanekuid kui et digivorme ja rakmeid ei jagu kõigile. Autori praegune visioon sõja olemusest külvab igipõlist vaenu eestlaste ja venelaste vahel ning annab mõista, et viimasel ei maksa Maarjamaale oma jalga tõsta, sest see ajab eestlase vihaseks. Ja kui eestlane on juba vihaseks aetud, ei rahusta teda naljalt enam keegi. Seega peaks vaenlane mõtlema rohkem kui kaks korda, kas ikka maksab Krimmi stsenaariumi uuesti töösse panna.

Jääb loota, et raamat jääb hüppelauaks nii Talvetile kui kogu Eesti koomiksiskeenele, millelt on võimalik veelgi kaugemale jõuda. Potentsiaal on olemas.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee