Kultuur on inimtegevuse produkt/väljund, alates kaunitest kunstidest ja lõpetades prügimägedega. Seega ei ole inimest väljaspool kultuuri. Igal prügimäe pätil sobib riigilt kõike vastu võtta. Kas kaunite kunstide viljelejad peavad olema riigist sõltuvad ja iga palukese pärast sitsima ja auh hüüdma, see on küsitav.
Oma loomult on kultuuriinimesed valitseva k l i k i suhtes alati olnud opsitsioonis, olenemata sellest, kas õues on kapitalism või sotsialism. See on ajalooliselt nii välja kujunenud, ja seepärast on nende looming ka viljakas olnud. Need, kes aga on kaasa laulnud, siis nende looming on kõige ehtsam propaganda olnud. Meil on neid näiteid küll ja küll, seepärast on tõstatatud küsimus õige. Tõeline kultuuriinimene riigilt preemiat ja medaleid ei võta vastu, kuna see oleks vastuolus tema sisemaailmaga.
Mõni on kindlasti õnnejunnis,kui saab Brüsseli daamilt käepigistuse ja mingi autasu . Imestama paneb hoopis see,et neid autasusid saavad ikka ühed ja samad isikud. Eesti on piisavalt väike ja 25 aastaga oleks juba üsna paljud kodanikud riigiautasu saanud. Ja veel-miks anda autasu normaalse töö eest? Kirjaniku kirjutabki, päästja päästab, arst ravib ,müüja müüb. Mis siis erakordset on?
Aga kas tasub kuulda nende arvamusi autasutsamiste suhtes, kes *ise* on juba mitmekordselt autasustatud ja siis ütlevad, et autasustamise üle mõtlemine on tobe tegevus?
kui olla sedavõrd müüdav hing kui Kivirähk ja truu riigi ennasthävitavale ideoloogiale, siis on see "au" küll kuhjaga ära teenitud. Kõige püha ja jätkusuutliku mudasse tirimise eest.
KOMMENTAARID (19)