Nagu vist paljud diplomeeritud hobusevargad, sain kah väikese paugu, kui 29. jaanuari „Terevisioonis“ tuli jutuks, et küpsemas on seadus, mis võimaldaks ka keskhariduseta isikul kõrgkooli astuda. Mis teil veel hariduse lammutamisel pähe tulla võib?

Niigi on bakade, magistrite ja teiste tundmatute loomade nahku kõik kohad täis. Ei saa rahulikult tellist visata ilma, et mõni ette jääks, inimõigust ja ahistamist kisendaks. Milleks veel üldse koolis käia, milleks veel üldse end eksamite ja õppimisega vaevata. Jätkub proletariaadi pealetung.

Ehmatus tasub enamasti läbiuurimist ja mõtlemist. Mis targemad öelnud, mis sellest kõik juhtuda-johtuda võiks.

Aga sisseastumiseksamid?

Targemad ütlesid, et miks mitte, kui huvi on, tahtmist ka, eelkõige, võimeid.

Millega tuleb nõus olla. Kaege nüüd natuke tagasi, ega see kursus lastesõim, aed, kool, kesk või keskeri, kõrgkool kuigi vana ole. Esimestesse ülikoolidesse vajumiseks vist piisas, kui olid ristiinimene, vigadega lugeda-kirjutada mõistsid. Praegune kõrgharidus ulatub ehk XIX sajandisse. Parandage, kui väga mööda panin, aga Saksa tüüpi ülikool, nagu oli meiegi emake alma, leiab oma juurika sest ajast.

Ainult, kuidas see võimekus ära tõestada, kui teadmishimuline kodanik tõesti tahab kõrge hariduse poole pürgida, aga riigieksam teab mis põhjustel omal ajal tegemata jäi.

Ega vist muud lahendust ole, kui vaikselt sisseastumiseksamid taastada. Vanale peerule sobilikult nentides, nagu vanasti. Mismoodi teistmoodi saaks, ei tule justkui pähe. Olekski rohi rohelisem, taevas sinisem, november jälle talvekuu.

Tagasi karates, millest see ehmatus tuli – nagu oleks seda kõrgharidust siin maal veel vähe. Ameeriklased leiutasid järjekordse kriisi alguses kena väljendi helicopter money, raha külvamine pankroti veerel äride, halbade laenude välja- ja kokkuostmiseks. Siin maal tahaks mõnigi kord tarvitada: helikopteriharidus. Nagu üks sotsdemrahvasaadik laulnud: aga see on jõud, kui paberist on pungil põu. Ning suund näib olevat sinna, nagu oleks kõrgharidus inimõigus. Ikka rohkematele, ikka kõigile, siis tuleb õnn õuele.

Antagu andeks, siin jääb tähele panemata üks pisikene kõrghariduse tüsistus, tasuta kaasaanne, narmendav jutulisa.

Nimelt: patune ülbus.

Millest ise kaugeltki vaba pole oldud ega olda kah. Küllalt nähvatud, enda meelest naljaks, aga kui see on nali, siis aprillinaljade tõust: ah, sa oled ju N. „kõrgkoolist”, see seletab palju... palun veel taganjärelegi vabandust. Aprillinaljad on teadupärast kõige lollimad.

Vaatamata sellele.

Oxford on kingamood.

Bologna on vorst.

Cambridge on purjussõudmise koolitus.

On ainult üks Ülikool.

Peab olema päris kõva vaimuga, et mitte hakata uskuma, et: üks tunnistus on taskus mul, no tere, mina siin! Diplom taskus, kõik teed lahti. Õigupoolest peaks hiljemalt teiseks, kolmandaks kursuseks jõudma nentimuseni: ma tean, et ma midagi ei tea. Mis on mõistagi veel ülbem, kui algallikat arvesse võtta.

Võibolla sellepärast ehmatus. Jah, vana peeru virin, aga kaheldakse aina enam, kas kõrgharidus on ülepea enam haridus; mida selle sildi all vasikatele pähe kallatakse; kas paratamatult kaasa saadav ülbus ka millelegi toetub.

Sõber kursavend Andrus küll kunagi pidas esmakursuslastele kõne, kus väitis itsitades, et tema ja relvavennad tulid Ülikooli, et N. armeesse minekut edasi lükata ja diplom saada, need jutud haritusest ja haridusest jäägu märsilohistajatele.

Koomik sihuke. Aga mida edasi, seda enam kahtled, kas diplomiga käib kaasas ka mingi ametioskus, mingid teadmised, olgugi viimased ehk pärit n-ö tarbetute teadmiste teaduskonnast, aga mis on ometi huvitavad teada. Mõttetu virin, jah, muidugi. Ometi saab esitada õela küsimuse: kas tütarlapsel, kui ta on... mm... teatud testis nooremseersandi paelad peale saanud, on mõttekam pöörduda günekoloogi või naisuuringute magistri jutule.

Viimaseid, nagu igasugu muid magistreid muudkui tekib ja tekitatakse. Kui uurid, mida kõrgkoolides õpetatakse, tuleb ainult möh.

Pillume diplomeid

Vist sellepärast ehmatus. Pilduda helikopterilt diplomeid, et tekitada manu rahvast, kellelt pühitakse suur osa koolis õpitust, andes asemele teadmise, et nad on nüüd eliit, parimad, haritumad, teatud tegemised on allapoole väärikust.

Ainult, kui asjale otsa vaadata, pole keegi vabatahtlikult nõus nende hindamatuid kraade ostma. Pigem võib udune diplom anda tunnistust, et sellest kodanikust tuleb ainult tülinat. Hakkab mingeid õigusi taga ajama, lõhub midagi ära, et õhkkond oleks loovam, vabam – ma ei mõtle seda välja – aga kas või õigekirjaga on neiul raskusi, ammugi kella ja kalendriga.

Õnneks, nende õnneks, on muidugi vabariik alati valmis palkama kanalüütikuid, seirajaid, muidu arvamusliidreid. Otse või niinimetatud kolmanda sektori kaudu.

Mispidi tundub aina usutavam lugu tüübist, kes, tundes, et nüüd on nuga kõril, tööd otsis. Saatis aga Csid ja Vsid, null. Kuni targem tegelane ütles: näita. Ja soovitas igasugu kõrged kraadid-koolitused välja jätta. Ütleski: nad kahtlustavad püstist nina, aga nimetavad viisakalt ülekvalifitseerituks. Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, Mark Twaini sõnul: võis olla.

Issand ei karista, vaid parandab vigu.

Jaga artiklit

10 kommentaari

S
seadus tehakse  /   13:42, 12. veebr 2018
meie lõunast tulnud uute Jumalate huvides.
M
murdmisteaduste professor  /   14:49, 11. veebr 2018
meie kriimul kiisud silmad :P

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis