Esimene Eesti institutsioon, millega kokku puutusin, oli politsei- ja piirivalveamet. Pidin taotlema elamisluba. Abikaasaga kokku kolimise elevuse ning elamise sisseseadmise tõttu unustasime aga elamisloa taotlemise vajaduse sootuks ja kui see lõpuks meenus, oli oht, et minu avaldust ei jõuta õigel ajal menetleda. Kuna Gruusial ei olnud siis Euroopa Liiduga viisavabadust, tähendanuks see, et pean riigist lahkuma ja saan naasta uue kutsega.

Õnneks lahenes kõik hästi, sain positiivse vastuse kiiresti. Hiljem elamisloa pikendamisel juhtus sama asi uuesti ja jällegi sujus kõik kärmelt ja pääsesime ehmatusega. Suhtumine politsei- ja piirivalveametis oli väga sõbralik.

Muidugi pole kõiksugu blankettide täitmine eriti meeldiv tegevus. Küsitakse asju, mis pole su elus tähtsad ja küsitakse lähisugulaste kohta, kellega sa võib-olla ei suhtlegi, ei tea ega tahagi neist midagi teada, minul on nii juhtunud vennaga.

Kõik see punktuaalsus ajas närvi, aga minu suureks üllatuseks tegi see meele rõõmsaks mu abikaasal! Tema vaatas kogu seda bürokraatiat hoopis teise pilguga. Talle tegi heameelt, et Eestil on nii tõhus kontroll nende üle, kes taotlevad elamisluba. Ümberringi politsei- ja piirivalveameti ootesaalis murravad pöidlaid dokumentide täitmisest kurnatud inimesed, lootes Eesti riigilt positiivset vastust ja nende keskel särab pühademunana minu mees! Ta nagu ei olnudki minu, vaid oma riigi poolel. Hästi, ma liialdasin veidi: ma sain temast aru küll.

Olin aastaid kodune, käisin tasulistel eesti keele kursustel, sooritasin A1 ja A2 taseme eksami. Siis otsustasin pöörduda töötukassa poole, et tööturul ringi vaadata. Tunnen puudust suhtlemisest, tahaksin omada eestlastest kolleege, kellega saaksin eesti keelt praktiseerida. Ka töötukassas ollakse väga viisakad, aga oi kui palju sõltub konsultandist!

Töötukassa tõrvatilk

Mind pani imestama, kui vähe tunti huvi minu soovide vastu. Paar esimest konsultanti, kellega kokku puutusin, ei tundnud vähimatki huvi mu õpitud eriala vastu. Lõpuks sattus mulle konsultant, kes huvitus minu meditsiinidiplomist. Ta selgitas, mida selle Gruusias saadud diplomiga teha. Et kui hakkan meditsiini valdkonnas töötama, siis mul on vaja eesti keel B1, B2 ja C kategooria tasemel selgeks saada. Meditsiin on palju edasi arenenud ja mul on vaja juurde õppida.

Aga mu esimene konsultant, kellele ütlesin, et tahaksin kindlasti eesti keelt juurde õppida, püüdis mind suunata vähetasustatud ja eesti keelt mittenõudvatesse ametitesse. Või surus mind erialadele, mille kohta olin vestlusel lihtsalt öelnud, et need huvitavad mind hobi korras. Olin maininud, et mulle pakub huvi kookide valmistamine ja edasistel kohtumistel käis üks lakkamatu jutt sellest, kuidas peaksin leidma endale töökoha kondiitrina. See kondiitriteema tõusis üles igal kohtumisel, kuigi olin selge sõnaga öelnud, et elukutsena see amet mind ei huvita.

Mu konsultant nagu sulges mu soovide ees uksi. Rõhutasin, et vajan eesti keele kursusi, aga tema kordas nagu papagoi: sul pole vaja eesti keelt. Mina vastu: kuidas nii, sellepärast ma siia tulingi, et muu hulgas eesti keelt õppida. Kui mul oleks keel selge, oleksin ammu kusagil tööl. Aga tema: sa pole ainus, kes tahab eesti keelt õppida, kõik tahavad midagi õppida. Et ta tahab olla veendunud, et mul ikka on eesti keelt vaja.

Küllap on tal omast kohast õigus. Eks töötukassast käib läbi igasugust rahvast. Paljud kasutaksid (ja küllap kasutavadki) heal meelel kõike selle pakutavaid hüvesid, käiksid kursustel ja veedaksid niimoodi riigi kulul oma aega. Töötukassas arvelolek tagab ju ka ravikindlustuse. Mõistan, et igapäevane kokkupuude igasuguse kontingendiga on konsultantidele kasvatanud paksu naha. Kahju, kui seetõttu peavad siiralt tööd otsivad inimesed kogema kurjustavat suhtumist: kaua sa siin juba elad, miks sa tööd pole leidnud, millest sa elad? Õnneks olen nüüdseks leidnud konsultandi, kellega on tekkinud soe inimlik kontakt ja käin ka eesti keele B taseme kursustel.

Töötukassa puhul olen imestunud ja tänulik, et selline institutsioon, mis püüab inimesi aidata, on olemas. Seda saavad endale lubada ainult tugevad riigid. Ma pole ju ainus, keda aidatakse. Tean tüdrukut, kel juhtus kodus midagi halba ja ta saadeti töötukassa kulul psühholoogi juurde.

Rahvuslikust uhkusest

Ma ei taha Eesti riigilt mingeid hüvesid, millele mul pole õigust. Ma ei taha ka kohalike venekeelsete üht ihaldusväärsemat asja: Eesti kodakondsust. Olen siinsete venekeelsetega kokku puutunud eesti keele kursustel ja nende üks esimesi küsimusi on Eesti kodakondsuse kohta. Kui vastan, et minul seda pole, arvavad nad kohe, et tahan seda kindlasti saada. Kui ütlen, et see pole mul kunagi plaaniski olnud, on nad hämmeldunud. Näen nende näost, et nad kahtlevad, kas said minust ikka õigesti aru.

Tunnen end grusiinina, mul pole vaja teise riigi kodakondsust. Olen ka tajunud, et siinsete venekeelsete jaoks on ebamugav kuulda, kui ütlen, et olen uhke oma rahvuse üle. Arvan, et see tuleneb nende identiteediprobleemidest: nad näevad, et eestlased ja teised väikerahvad on uhked oma rahvuse üle, aga Eestis elades pole neile selge, mille üle nemad võiks rahvuslikult uhked olla. Nad tajuvad, et teistel on midagi, mida neil pole, et nad on millegi poolest vaesemad. Et teised, kunagi NSV Liitu kuulunud rahvad ei igatse sinna tagasi ega vaata venelastele alt üles. Eesti pass tähendab paljude siinsete muukeelsete jaoks reisidokumenti suurde maailma, sel on praktiline väärtus, see pole nende südame sund.

Ka mina ei pea end padupatrioodiks, aga kui elad välismaal, siis tärkab suurem patriootilisus, siis tahad hoida oma identiteeti. Eesti kodakondsusel oleks minu jaoks mõte siis, kui mul oleks oma eestlasest abikaasaga ühised lapsed. Muul juhul pole see minu arvates vajalik.

Meie tutvuse algus oli väga tormiline. Abieluettepaneku tegi mu mees nagu tõeline tänapäeva eestlane – Skype'i teel. Tundsime teineteist selleks ajaks kolm ja pool kuud ning olime füüsiliselt koos veetnud vaid kaks nädalat. Andsime endile aru, et me riskime ja olime valmis selleks, et kui kooselu ei klapi, läheme rahulikult sõpradena lahku.

Ütlesin talle, et olen Eestis ainult tema ja armastuse pärast. Miski muu mind siin kinni ei hoia. Armastus on elus peamine, armastus on kõik. Armastus annab elule mõtte. Kui armastus peaks otsa saama, lähen tagasi kodumaale. Tegelikult tunnen, et vanas eas tahaks nagunii Gruusias elada. Sealses kliimas oleks see hea. Õnneks on abikaasagi hakanud juttu veeretama, et võiks pensionieas mingi osa aastast Gruusias elada.

Ma vist kaldusin teemast kõrvale. Tahtsin öelda, et küll on hea, kui inimesel on rahvuslik identiteet ja pass pole talle vaid kasulik reisidokument. Ja seda, et võõra rahva hulgas elades peab oskama kohalikku keelt.

Jaga artiklit

1 kommentaar

S
soovitus  /   13:40, 12. veebr 2018
koli kohe gruusiasse,seal on tulevik helgem.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis