Ärge lammutage vana riiki veel! Eriti siis, kui see vana polegi nii vana. Ärgem unustagem, et suurema osa ajast oleme müütilisest vabadusest vaid unistanud ning kuulnud vesteid kuldsest vabariigist. Tegelikkuses on osa sellest aastasajast olnud vägisi lahutatud saatuste, omade peale kaebamise ja siiski kahekümne küünega püsimajäämise aastad.

Midagi, mis oleks võinud loomulikult kasvada, jääb siiski meilt varastatud ajaks; lüngaks nagu purukspommitatud Harju tänav või noored, kes jäidki noorteks; vanemad, kes ei jõudnudki kodumaa murukamara alla; eludeks, mis ehitasid üles võõrast, aga kandsid südames oma.

Kuldne Eesti aeg

Rääkides kuldsest ajast, polnud suurt sära toonagi, ei voolanud rennides piimajõed kõikide hoovile, ega toonud lahke riigiisa igale lapsele hommikuti hõberaha jäätise tarbeks. Ja see on loomulik. Iseäranis normaalne ennast otsivale noorele organismile, sest ega riigiks saada ristsetest, vaid ikka aegamööda vigu parandades ja õppides. 

Tahame või mitte, täiust, kõigi võrdsust, ei saavuta ükski riik iialgi. Selline jutt kõlaks kenana igas äärmusideoloogias, aga mitte päriselus. Samas täiuse poole püüdlemine ei peaks olema mitte üksnes iga inimese, vaid iga endast lugupidava riigi ülim eesmärk. Mulle näib, et puruks pommitatu mõjutab meid liigagi. Mingi kogemus vabadusest on justkui senini saamata. 

Kui kunagi koogutati kadakasakslikult ja sovjetlikult, siis millestki õppust võtmata püüame nüüd olla tihti kadaka-eurooplased. Kuigi selleks pole tarvidust. Eurooplane saab olla ka lihtsalt eurooplane. Kadaklust kaasas kandes lammutame suure mõnuga traditsioone, ennekõike aga alustalasid, haridust ja Eesti loodust, millele kunagi laulsime kaitselaule. 

Noore riigi peenardel kasvavad taimed tõstetakse tihti kasvuhoonesse varjule. Peaasi, et tuul ei räsiks ega ükski tark aednik ebavajalikke oksi lõigates taimele tugevust annaks. Hiljem suures ökosüsteemis tehakse seesugust kasvatust saanud noortaimedele üpris kiiresti selgeks, kes on kes. Hullem lugu juhtub aga siis, kui kasvuhoonest väljakasvanu hakkab juhtima enesest targemaid ehk isegi seda suurt hoomamatut, mille üle tal voli olla ei tohiks. Las aednik olla aednik, meister meister ja õpitüdruk või -poiss õpipoisiks. See on ometi ju ilus kulgemine. 

Ma ei eita tugevamate ning nõrgemate ametimeeste olemasolu. See on nii tislerite, poliitikute, tantsijate, ettekandjate, kirja-, põllu- kui ka ärimeeste seas. See on inimlik. Nii ei saa kuidagi nõustuda, et kõik, kes püüavad õpetada, teevad seda valesti. 

Kui mõtlen oma kooliajale, siis just esmapilgul kargemad isiksused osutusid hiljem elumuutvateks, maailma avardavateks, lausa soojadeks inimesteks. Õpetajast ei saa teha kooliteenindajat. Samuti pole sobilik vaadata kõrvale teadlaste nõuannetest riiki juhtides. Kaks minumeelest loomulikku alustala: üks järelkasvu arvestav, teine nägemaks natukenegi metsa sisse või mere taha.  

Maailm muutubki, aga kindlalt püsti seismata, me ei püsi. Need, kes ennast tihti uutmoodi kõiketeadjateks nimetavad, pole tihti päriselu elanudki. Midagi ei tohi muuta liivakastis teist tagurlikuks ja rumalaks tituleerides. Kõike tuleb teha teineteisemõistmises ning koostöös. See peaks olema täiuslikkuse poole püüdleva riigi tuum.

Kasumi lõhn

Mind murrab tihtipeale mõte kummalisest aja kõverpeeglist. Seisan selle ees ja sees. Näen ühe väikese ja mulle nii armsa rahva teineteisega kõrvuti käest kinni seismisi. Kuulen laule, mida lauldi maa ja selle sees leiduva vara kaitseks. Tunnen sõõrmetes Läänemere karmust ja metsade aastaaegadele omaseid ainukordseid lõhnu.

Siis aga näen lahutatud maad ja meeli, hoolimatust, väärititegemiste õigustamisi ning nende aurahadega õnnistamisi. Kuulen, kuidas needsamad vanad laulud mattuvad mõnede jaoks ülima muusikana tunduva ekskavaatorite mürina alla. Mere äärde kerkivad isegi väikestes kalurikülades uued lõbustusmonstrumid, mis ilmselt peagi muutvad sovjetiaja tondilosside sarnasteks.

Läheks metsa, aga kas seda on veel alles jäänud? Näen maade ja mammona jagamisest kerkinud linlikke maju põlislaanes, aiman selgesti puid, mille aastarõngast saag lugema ei vaevu. Ükskõik, kus seisatan, mingi lehk jääb samaks – see on kasumi ja naha üle kõrvade tõmbamise hais. Selle leha levimiseks mõeldi krattidele välja isegi toetused. 

Mis oleks siis, kui poleks Harju tänavat kui vaikivat monumenti, kui poleks viidud ja mindud. Valikut ei antud. Seda enam peaksime õppima olnust, sellest lüngast ja kõigest, mis oli enne seda. Kunagise loodusrahva tunnetuses ja ajaloo julmas malekäigus kannatanuna peab ju olema oskus näha magusalt karidele meelitavaid ohte. Võiks ometi olla soov mõistmise ja täiuse poole. Kui ise ei tee, ei otsusta, ei hooli, siis teeb keegi kõik selle sinu eest. Juba on tehtud ka. 

Ärgem olgem tühi koht looduses või aegade loos. Ärge lammutage, ma palun teid, seda riiki veel!

Jaga artiklit

31 kommentaari

G
Gukk Vinnas   /   00:38, 12. veebr 2018
Õigust räägid Marek aga paraku üha enam inimeis lahkub sest lageraie on täiesti viimane piisk karikas aga kui tuleb jällegi hetk, kui saab komude, lageraije raibete ja poliitvaraste pihta tina anda anna teada eks me siis tuleme kõik kohale kindlasti. Nendel tingimustel ja nii orjameelselt reeturliku varaste seltskonnaga nagu täna Eestis jätkata kahjuks ei ole enam võimalik ühelgi tingimusel sest mitte ühtegi ühist väärtust ega arusaama ei ole viimase dekaadi vältel enam kordagi õnnestunud tuvastanud. Miks siis enam koos olla, kui Eestis on saanud kõige rumalam, ebameeldivam, kurjem ja vaenulikum koht maailmas kellest rohkem halba ei ole sulle keegi kunagi teinud. On väga, väga keeruline Sm.Kaljulaidi Eestit mitte vihata ja sügavalt südamest vaid põlata. Miljoni inimese 30a mahavisatud elu on igaveseks andestamatu mida saab mahapesta vaid verega nagu on näidanud kõik ajalooõpikud.
A
Ah nii  /   09:30, 11. veebr 2018
Reformi tagatoa tegelased tegelesid kaua lammutamisega, aga õnnek võim vahetus ja nüüd on loota, et lammutamine lõpeb ja kõik läheb paremuse poole.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis