Alternatiivne | Eriline

Esimest korda hüpnoosiseansil – mis toimub?  

Reelika, hüpnoosi katsetanud klient, 19. veebruar 2018, 13:56
 Maiki Noormägi
Pean tunnistama, et minu teadmised hüpnoosist on peaaegu olematud ning ma pole isegi päris kindel, kas sellesse tegelikult usun. Ometi püüan ma sel reede õhtupoolikul skeptiku endas tagaplaanile lükata ja katsetan, kas mind on võimalik hüpnotiseerida.

Hüpnotisöör Ants Rootslane võtab inimesi vastu nii Tartus, Tallinnas kui ka Kohilas. Meie kohtume Antsuga aga Tartus tema Soola tänaval asuvas kabinetis, mis on pisike ja hubane ning rõhutud on minimaalsusele. Kabineti paremas nurgas seisab tugitool ja pisike laud, vasakul pool püüab aga tähelepanu seinal laiutav romantiline pilt, mis kujutab randa. Kergelt hämarduv tuba on täis küünlaid.

Ants pakub mulle teed või vett, mille hea meelega vastu võtan. Enne kui hüpnoosiga alustame, uurib ta natuke minu kohta. Selle kõrval toonitab hüpnotisöör, et kogu räägitu jääb rangelt nelja seina vahele.

Vaatan oma elule küll rõõmsal meelel, kuid on siiski üks põhjus, miks olen täna siin: ma kardan putukaid. Aga ma ei karda neid õues, vaid siis, kui puutun nendega kokku eluruumides. Siis tekib mul lausa paaniline hirm.

Ants, kes on tänaseks hüpnotiseerinud ligi 400 inimest, nendib, et päris paljud otsivadki abi foobiate osas. „Ma ei ütle kunagi, et neid inimesi ravin,“ toonitab ta. „Saadan nad rändama iseendasse ja aitan leida vastused iseenda seest. Mõistus tavaolekus võib isegi aru saada, et tänane hirm on täielik absurd, aga sellest hirmust ta vabaneda ei oska, kuna põhjused võivad olla väga sügaval alateadvuses."

Ants tunnistab, et hüpnoosi osas on palju eelarvamusi – näiteks kardetakse, et inimene kaob sellesse ära ega suuda tagasi pöörduda. Tema sõnul kogetakse hüpnoosi tegelikult iga päev. „Kõige sügavamalt siis, kui jääme magama ja ärkame. Autos või bussis sõites juhtub seda samuti üsna tihti – sa kuuled, mis toimub, kuid ei taha keha enam liigutada. Hüpnoosi puhul juhime aga sellist olekut,“ selgitab Ants. 

Ei ole olemas ka ühtset hüpnoosi kogemise vormi. „Ühed näevad elu justkui panoraamina enda ees, teised tunnevad oma kehaga, kolmandad tajuna – tunnevad liikumisi, lõhnu, aga ei suuda otseselt teatud asukohti tuvastada. On ka grupp inimesi, kes ei suudagi kuidagi lõdvestuda ja on endale sisendanud, et mitte keegi ei saa neid aidata. Sellisel juhul on väga raske inimest üldse muutunud teaduvse seisundisse juhtida ning protsess ei anna tihtipeale rahuldavat tulemust. Õnneks need on väga harvad juhtumid,“ jutustab Ants.

 Maiki Noormägi

Mõistus tuleb kõrvale lükata

Ants paneb mängima maheda ja lõõgastava muusika ning uurib ta, kas kardan hüpnoosi. Tunnistan, et olen hoopis üsna põnevil. Pealegi on tema kakskümmend minutit kestnud jutt mind nagunii uniseks teinud – Ants on kõike selgitanud nii sulnil häälel. Kindel ikka, et see polnud hüpnoosi osa?

Sean end mugavalt tugitooli poollamavasse asendisse ja tõmban pleedi peale. Sulgen silmad ja kuulatan. „Hinga sügavalt sisse ja välja. Keskendu täielikult oma kehale ja mõtetele, mis peas valitsevad. Tunneta, mis su sees toimub,“ alustab Ants hüpnotiseerival toonil.

„Võid ühel hetkel mõista, et sa ei tunne enda keha või ta muutub raskeks. See on okei. Hoia oma silmad suletuna ja lihtsalt hinga. Tunned, kuidas su energia tuleb siia ja praegu. Siia ruumi, sinu sisse tagasi.“

„See suur lõõgastuslaine voolab sisse sinu rinnakusse ja selga. Su rinnak ja selg muutuvad vabamaks, lõõgastunumaks, raskemaks ja hakkavad vajuma järjest rohkem selle tugitooli sisse.“

„Tunned üha suuremat rahu iseenda sees. Su alateadlik meel muutub avatumaks ja ligipääsetavamaks, vastuvõtlikumaks uutele teadmistele, et muuta vanu arusaamu sinu sees. Tunneta seda ruumi enda sees, kuulates lihtsalt minu häält.“

Need on vaid mõned Antsu hüpnotiseerivad laused. On hetki, kui silme ees läheb mustaks ja kaotan justkui teadvuse. Teisel hetkel annab mõistus endast uuesti märku – kindel, et hüpnoos lihtsalt mingi rumalus ei ole?

20 astet madalamal olen viieaastane plika

Ants palub mul kujutada ette kahekümne astmega treppi. Hakkan aeglaselt mööda trepiastmeid alla astuma, sügavamale iseenesesse. Iga astmenumbriga tunnen, et mõistus ei tööta enam nii pingsalt kui enne. Ühel hetkel olen ma täiesti iseenese sisse vajunud.

„Kas sa näed end väikese tüdrukuna?“ uurib Ants.

„Korda minu järel,“ palub Ants. „Ma tõmban kogu oma energia sellest olukorrast enda sisse tagasi. Täpselt nii kaua, kuni tunnen, et see olukord ei mõjuta enam ja sellest saab üks naljakas vahejuhtum mu lapsepõlves. Ütle lihtsalt iseendale: olen sellest olukorrast täielikult vaba, see ei mõjuta enam mind ja ma ei mõtle sellele.“

Ants kontrollib erinevate tehnikatega, kas hirm oli väga sügav või pinnapealne ning laseb hirmust tekkinud emotsioonid oma kehast üles leida.

Tunnen ühtäkki kätes tugevat raskustunnet. Ma ei suuda neid enam liigutada. „Tõmba see oma kätest välja. Tõmba lihtsalt jõuga ja aseta enda ette ühte kasti. Moodusta raskustundest üks energeetiline kogum, kus on kõik selle hirmuga seotud emotsioonid ja pane kõik need asjad sinna kasti,“ juhendab Ants.

Mõni hetk pärast kasti mõttelist ära põletamist hakkab raskustunne kätes hajuma. Keha läheb kergeks ja hea on olla.

 Maiki Noormägi

Hüpnoosist toibumiseks läheb 5-10 minutit

Nüüd on aeg pärisellu naasta.

„Hakkad järk-järgult tagasi enda sisse tulema, võttes kaasa muutused ja positiivsed tunded,“ lausub Ants. See võib olla nii viis minutit pärast hüpnoosiseansi algust kui ka tund hiljem. Ajataju on täielikult kadunud. Hakkan astuma trepist üles – seekord palju kiiremini kui alla minnes. Mõne minuti pärast avan silmad ja vaatan uniselt ringi. Hüpnoosist toibumiseks läheb tavaliselt 5-10 minutit.

„Sa ei ole kõige kergemini hüpnotiseeritav inimene, kuna mõistus töötab sinust väga palju ees. Aga kui lõpuks suutsime mõistuse kinni panna, said sellega hakkama“ muigab Ants.

Kuna olen nüüd ise veendunud, et hüpnoos toimib, uurin Antsult, milliste probleemidega tema juures kõige enam käiakse. Hüpnotisöör tunnistab, et ühtset kindlat asja on raske välja tuua, kuid imestama on pannud seksuaalselt väärkoheldud inimeste arv. „Neid inimesi käib palju. Seal all on väga palju varjatud emotsioone ja tundeid. Lisaks kõikvõimalikud sõltuvused ning depressiooni ja ärevusega seotud teemad. Hästi tihti on probleemi põhjus lihtsalt ülemõtlemine, millega inimene ise toime ei tule ning vajab kedagi, kes teeotsa kätte näitaks,“ räägib Ants.

Ta kinnitab, et hüpnoosiga saab lahendada kümneid probleeme. „Tasub lihtsalt leida aega iseendale ning inimene, kes sind õige teeotsani juhataks. Teinekord ei peagi olema selleks hüpnoos, mõnikord piisab lihtsalt psühholoogist,“ leiab Ants.

Niisiis – minu jaoks oli hüpnoosiseanss üks suurepärane ja põnev kogemus. Täna ei tea ma veel, kas hirm putukate ees on kadunud või mitte, kuid kogemusena oli hüpnoos tõeliselt vinge. Sain justkui sisemise rahu tunde kätte.

Oled ka huvitatud hüpnoosist? Vaata täpsemalt SIIT

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee