Usun, et enamikus meist tekitas elevust president Kersti Kaljulaidi otsus tunnustada teenetemärgiga Eesti vabariigi 100. sünnipäeva eel 166 väärikat inimest.

Mul on hea meel, kuigi ma ei tunne kõiki kavalere ja olen ehk vaid kümnendikuga neist teretuttav. Aga tõsi, üks mu hea sõber saab sel aastal auraha, mille klass lubab seda teenetemärki isegi kaelas kanda. Kas ma seetõttu ei olegi objektiivne, kui väidan, et kõik kavalerid, kes 21. veebruaril Narva kogunevad, väärivad seda riiklikku tunnustust? Nii on see olnud laias laastus ju 1996. aastast peale. Lennart Meri ja kaks viimast presidenti on aumärke jagades olnud –sporditerminoloogiat kasutades – rahvusvahelise kategooria kohtunikud ja ka Arnold Rüütel ei olnud kindlasti üleliidulise kategooria vilemees, kuigi tal tuli ka üksikuid viperusi ette.

Lobjakas ja Delfi arvavad teisiti

Olin meeldivalt üllatunud, et „tõejärgsel ajastul” ei tekitanudki presidendi seekordne valik pahameeletormi. Tõsi, üks Delfi kommentaator mainis kohe, et tunnustatavad – järelikult ka viis Punase Risti V klassi vereandjat! – on vereimejad.

Aga läks mõni tund mööda, kell oli esmaspäeval juba pool kolm, kui ilmus Delfi ametlik kommentaar: „Arvamustoimetuse kiirpilk ordeninimekirjale: ajakirjanike kuldamine (Marko Reikop) tekitab alati natuke ebamugavaid küsimusi riigi- ja meediavõimu lahususest. Küll oleks võinud pälvida tunnustuse arvamusliidrid, kes teevad põhivoolule vastu minnes ja nõnda ränka isiklikku koormat kandes teene, küsides ka teisi küsimusi, millest muidu mööda vaadataks (Ahto Lobjakas).”

Ja 49 minutit hiljem, küllap esimesest kurvastusest ülesaanuna, analüüsis juba Lobjakas ise presidendi järjekordset fopaad. Võttis appi Jean-Paul Sartre’i, kes keeldus 1964. aastal vastu võtmast Nobeli kirjanduspreemiat, ja Tõnu Õnnepalu, kes loobus kirjanikupalgast. Meeldetuletuseks Lobjakale: Nobeli preemia sai Sartre siis, kui tal ei olnud loominguliselt enam kõige õitsvamad ajad. Mine võta nüüd tagantjärele kinni, kas Konstantin Simonovi suur sõber oli värskelt ametisse saanud Leonid Brežnevi jaoks „kasulik idioot”, nagu minust vanemad ja teravmeelsemad kirjandushuvilised on täheldanud, või tahtis ta üles künda uudismaad, et järgmisel aastal saaks preemia sama aasta poiss (1905) ja samuti Simonovi sõber Mihhail Šolohhov.

Mis aga Tõnu Õnnepalu puudutab, siis vägev kirjanik esitas ju ise – küllap meeltesegaduses või eksperimendi korras! – avalduse kirjanikupalga saamiseks. Loobus alles siis, kui komisjoni tunnustus oli käes.

Seetõttu tunduvadki Lobjaka väited kuidagi kistud ja kontekstist väljas olevat. Ettenägelik kolumnist pidanuks juba enne teenetemärkide väljakuulutamist kutsuma kultuuriinimesi üles tunnustusest loobuma. Tagantjärele on ju pentsik, et ise tunnustust saamata ärgitab ta teenetemärkide saajaid hirmkuulsate tsitaatide najal destruktiivsele tegevusele.

Varasemad keeldujad koduvabariigis

Sartre’it tsiteerides mõjub Lobjakas karikatuurse mõtlejana, aga õnneks nobelistist tuhat korda väiksemana. Rohkem mõtlemisainet andnuksid need, kes koduvabariigis on tunnustusest keeldunud.

Arved Viirlaid (1922–2015), mind õrnas eas mõjutanud romaani „Ristideta hauad” autor keeldus 1997. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgist: „Kui meie praegune juhtkond ei suuda täita rahva algelisemaidki vajadusi ning mõelda homsele – näha isiklikest huvidest kaugemale –, siis on see võrdne eesti rahvale haua kaevamisega ja kõik ordenid ning au, mis sel kurval ajal pillatakse, on vaid kassikulla väärtusega,” tõi ta põhjenduseks. Järelikult põlgas riiki, kes tahtis teda tunnustada.

Või teine näide: 1996. aasta 16. veebruaril tunnustas Lennart Meri kindral Aleksander Einselnit Kotkaristi I klassi ordeniga. Kaitseväe juhataja oli poolteist kuud varem erru saadetud, solvunud ja keeldus teenetemärgist. Aga kuus aastat hiljem muutis meelt ja võttis 22. juunil 2002 selle Arnold Rüütlilt vastu.

Ja last but not least – 7. veebruaril 2006. aastal keeldus Kostel Gerndorf vastu võtmast Valgetähe V klassi teenetemärki. Põhjus?

Seletuskirjast: „Autasustamise põhjenduseks on märgitud, et olen Eesti iseseisvusele kaasaaitaja. Selle sõnastuse vastu ma protestingi! Sirje Endre ja Vardo Rumessen said ordeni kui Eesti Kongressi korraldajad. Kuid ükski Rahvarinde juht pole saanud teenetemärki just Rahvarindes kaasalöömise eest. Neid pole õiglaselt tunnustatud!”

Gerndorf oli suuremeelne ja andis president Rüütlile armuaega, et sõnastust muudetaks. Siis oleks ta äkki võtnud vedu. Nii paraku ei läinud. Kui kavaler pole ümber mõelnud, ootab teenetemärk siiamaani üleandmist.

*Üks asi vajab veel klaarimist. „Mart Nuti auvääristamine samal tasemel Nestoriga on lihtsalt IRLi taustaga presidendi ja presidendi kantselei poliitiline kapriis,” kirjutas Lobjakas oma arvamusloos. Teadmiseks alavääristajale: Mart Nutt on pärast iseseisvuse taastamist olnud kõigi parlamendikoosseisude liige ja VII koosseisu põhiseaduskomisjoni (kuni 12.12.1994 riigiõiguskomisjoni) esimees. Välismaalaste seaduse ja kodakondsuse seaduse peaarhitekt. 

Jaga artiklit

8 kommentaari

K
Kõik väärikad?  /   11:42, 9. veebr 2018
Nestor tegi iseenese jaoks pensioniseaduse ja nüüd naudib ülikõrget pensioni, mis teiste pensionäride arvelt, kas see on väärikus? Korruptant peaks vanglas istuma.
N
Noh,  /   11:21, 9. veebr 2018
Sel aastal oligi vähe kriitikat nende saajate kohta.
Mul õnnestus järgmise päeva varahommikul, enne kui kommid ära koristatakse, lugeda siinseid postitusi.
Kõige rohkem ja kõige negatiivsemad käisid Nestori pihta, aga see ei ole ammu enam uudis, milline aura teda saadab.
Veel oli ütlemist, et tõsise töö tegijaist autasustati ainult 2, bussijuhti ja postiljoni.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis