Erika Salumäe vastuvõtt Raekoja platsil pärast Barcelona olümpiamänge (Mati Hiis)

Paljud meist mäletavad täpselt, kus nad olid ja kuidas elasid kaasa Erika Salumäe kullasõitudele 1988. aastal Soulis ja 1992. aastal Barcelonas. Kristjan Palusalu järel sai Erikast teine Eesti sportlane ja esimene naine, kes on tulnud kahekordseks olümpiavõitjaks.

Esimese olümpiakulla naiste trekisõidus võitis Erika Salumäe 17. septembrist 2. oktoobrini 1988 Lõuna-Korea pealinnas Soulis toimunud XXIV suveolümpiamängudel. Nõukogude Liidu koondise koosseisus võistelnud Salumäe oli muule maailmale lihtsalt nõukogude sportlane, kuid laulva revolutsiooni taktis elanud eestlaste jaoks muutus kulla võitnud Erika kohe rahvuskangelaseks. Temasse suhtuti kui elavasse näitesse, miks Eesti pidi saama esineda oma lipu all.

Souli olümpiamängude teiseks kangelaseks oli NSV Liidu korvpallimeeskonna koosseisus olümpiavõitjaks tulnud Tiit Sokk. Nii Salumäe kui ka Soku vastuvõtust Tallinnas kujunes rahvuslik massimeeleavaldus. Nii palju rahvast tuli olümpiasangareid vastu võtma viimati vast 52 aastat varem – siis, kui Kristjan Palusalu Berliinist võidukalt naasis.

Kui 25. juulist 9. augustini 1992 peeti Hispaanias Barcelonas XXV suveolümpiamängud, oli peamine küsimus, kas Salumäe suudab Souli olümpiavõitja tiitlit kaitsta ja tuua Eestile 56aastase vahe järel taas sinimustvalge lipu all medali. Salumäe on meenutanud, et Barcelonas ei lugenud tema Souli kullavõit grammigi – kõik tuli taas nullist üles ehitada. „Ja ta suutis!“ oli ETV spordikommentaatori esimene hüüe, kui Salumäe taas võidukalt üle finišijoone kihutas.

Keegi ei unusta Salumäe autasustamistseremooniat, kui Eesti lipp tagurpidi vardasse tõmmati. Pole midagi imestada, et äsja okupatsiooni alt vabanenud Eesti korraldajatele väga tuntud polnud ja nad meie lipuvärvide järjekorra segamini ajasid. Me polnud ainsad, kes korraldajate jaoks esimest korda olümpial osalesid: peale Eesti veel Läti, Leedu, Horvaatia, Sloveenia ning Bosnia ja Hertsegoviina. Pealegi, Eesti lipu tagurpidi masti tõmbamises oli ka midagi sümboolset – 56 aastat varem, kui toimus Kristjan Palusalu kullatseremoonia, kõlas tema auks Berliini olümpiastaadionil Türgi hümn.

Salumäe on Eesti rahva kangelane, kelle tegemisi on pärast võidukaid olümpiaid ikka jälgitud. Vast kõige enam kära tõusis sellest, kui Salumäe otsustas oma olümpiakullad tervisekulude katteks maha müüa. 2013. aastal panid Eesti ärimehed jõu kokku ja ostsid kuldmedalid Eestisse, kus rahvas saab neid nüüd näha Eesti spordimuuseumis.

Allikad:

·      „XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. IV osa, 21.01.1981–31.12.2000 / (aluskäsikiri: Mati Graf )“. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.

·      Dokumentaalfilm „Erika“ (režissöör Aarne Kraam). ERR, esmaeeter: 31.07.1997.

·      Tiit Lääne „Erika Salumäe Barcelona OMi eel: minu võimalustesse ei usutud“. Maaleht, 10.08.2017.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis