(TEET MALSROOS)

27. jaanuaril peetav rahvusvaheline holokausti ohvrite mälestuspäev sai alguse faktist, et Nõukogude armee jõudis sel päeval 1945. aastal natside suurima, Auschwitzi koonduslaagri väravateni ja päästis seal veel elus olnud vangid kindlast surmast.

60 aastat hiljem meenutati seda ja holokausti lõppu ÜROs ning peagi otsustati, et hakatakse mälestuspäeva tähistama, meenutamaks kuut miljonit juuti, 200 000 romat, 250 000 vaimuhaiget ja 9000 homoseksuaali, kes hukkusid natside genotsiidipoliitika tõttu. Seda tehti ülemaailmselt esimest korda 2006. aastal, ent hakkas tegelikult juba 2000. aastal Euroopas kinnistuma, ja seda Rootsi peaministri Göran Perssoni algatusel. Sama lugu oli 2003. aastal Eestiski – pärast Kallase-Savisaare valitsuse 23. jaanuari otsust.

NSVL ajaloo kirjutamise pärand

Sel aastal läks päeva tähistamine Poolas pisut teisiti, sest kui valitsus viibis Auschwitzis (laagrikoha Poola nime Oświęcim välditakse seal juba ammu), siis Varssavi saabunud USA riigisekretär Rex Tillerson jäigi sinna ja pani mälestuspäevaga seotud tseremoonial pärja Varssavi geto ülestõusu monumendile. Ehk siis nagu sündis see, mida Iisrael kuulutab – Poola algatus viib selleni, et holokausti tähendust hakatakse pisendama teiste sündmustega.

Riigisekretär oli aga sellekski kohale tulnud, et väljendada USA rahulolematust seoses Poola parlamendis arutusel olnud rahvusliku mäluinstituudi (IPN) seadusega, millega kehtestati rahatrahv või kolmeaastane vanglakaristus neile, kes kasutavad mõistet „Poola koonduslaagrid“. Mõistagi on jutt Poolas natside okupatsiooni ajal (1939–1945) tegutsenud koonduslaagritest, mille loomisega polnud riigil mingit pistmist, ent mille päritolu ei peetud tihti vajalikuks täpsustada.

Otse öeldes on tegemist NSV Liidu ajaloo kirjutamise pärandiga. Tuli ju NSVL kodanikel vastata 1980. aastateni ankeetides küsimusele „Kus teie või teie perekonnaliikmed viibisid Suure Isamaasõja ajal?“ ning kui pakutud vastustest valiti, et „viibisin ajutiselt okupeeritud territooriumil“, oli teisejärgulise või kahtluse all oleva kodaniku staatus tagatud.

Natsi-Saksamaa värbas okupeeritud aladel kohalikke elanikke oma abi-jõustruktuuridesse jne – mis oli ja on vastuolus rahvusvaheliste konventsioonidega. Moskva, kes oli meelas vallutama, ent ei suutnud kaitsta oma saaki teise vallutaja eest, oli pärast sõjale tagasikäigu andmist kärme süüdistama juhtunus käest kätte käinud alade elanikke, keda kujutati fašistide käsilaste või koguni kaasvastutajatena.

Samasugune mudel kanti üle ka nn sotsialismimaadele, ja seda nii, et isegi USA president Barack Obama mainis 2012. aastal Poolaga seotud üritusel selle surmalaagreid. Toonane peaminister, praegune Euroopa Ülemkogu president Donald Tusk reageeris nagu poolakale kohane.

Obama saatis isegi kirjaliku vabanduse, ent tulemuseks oli , et Poola parlament arutas 2013. aastal kõnealuse seaduse esimest varianti, mis jäi vastu võtmata. 2015. aastal rääkis aga FBI toonane direktor James Comey (kelle Trump mullu tagandas) seoses holokaustiga Saksa, Poola ja Ungari mõrvaritest ja nende käsilastest, kus vale nimi oli jällegi Poola (riik), mida polnud ju olemas.

Kas seadus ahistab sõnavabadust?

Poola välisministeerium alustas küll Euroopa Liiduga liitudes 2004. aastal kampaaniat väljendi „Poola laagrid“ kasutamise vältimiseks, ent pidi tegema aastatel 2008–2015 913 ametlikku avaldust, et kaitsta riigi reputatsiooni selles küsimuses. Kuna Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärgede lahkamine jätkub, otsustati kasutada seaduseloomet.

Holokausti eitajate karistamine on ju andnud tulemusi! Iisraeli poliitikute arvates võib karistuste kehtestamine ahistada sõnavabadust ja takistada teadusuuringuid. Sestap palus Poola president pärast seaduse jõustamist konstitutsioonikohtul kirjapandut veel kord vaagida.

IPNi muudetud seaduse küsitavaim koht tundub siiski olevat praeguse Lääne-Ukraina (1921–1939 Ida-Poola) aladel toimunu hindamine ja selle eest vastutuse kehtestamine. Tekstis on nii ebamääraselt lai mõiste „Ukraina natsionalistid“ kui ka  konkreetne „Kolmanda Reichiga koos töötanud Ukraina üksused.“

Suvel 2016 olid Poola parlamendis 212 saadikut seda meelt, et 1943. aastal toimus Volõõnias genotsiid ja 222, et genotsiidi tunnustega etniline puhastus. Viimane saigi kirja pandud ja praeguse seaduse järgi hakatakse aastail 1925–1950 valitsenud poolakate, ukrainlaste ja juutide suhete rägastikku taas uurima. Nagu poolteist aastat tagasi, on Ukraina praegugi lubanud uuele tekstile reageerida.

Mõistagi ei tohi minevikust tõesema pildi loomine saada takistuseks kahepoolsete suhete arengule. Samas rõhutas president Petro Porošenko, et ajaloo väljaselgitamise kõrval peab pühenduma Ukraina-Poola strateegilisele koostöölegi.

Jaga artiklit

2 kommentaari

A
Andres  /   11:34, 8. veebr 2018
Poola on ajaloost õppinud ja selle ka meelde jätnud. Poola pole teile käpik-nukk, tubli!

Päevatoimetaja

Kristel Veerus
Telefon 51993733
kristel.veerus@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis