Eesti rahvas polnud veel jõulupühadeks varutud verivorste ära süüagi jõudnud, kui tuli pommuudis, et Kersti Kaljulaid lubas aastalõpu intervjuus Dmitri Pastuhhovile kuuks ajaks Narva kolida, kui Vaba Lava kord valmis saab. Kuidas, milleks ja mida ta hakkab seal tegema, olid üllatunud avalikkuse ja narvakate esimesed küsimused. Seda peeti järjekordseks populistlikuks lubaduseks, mida on hea aasta lõpus välja käia.

Üllatus välisajakirjanikele

Avalikkus polnud šokist veel üle saada jõudnud, kui Kersti Kaljulaid oli juba jaanuari lõpus Tallinna–Narva rongis pressikonverentsi andmas ning mõni tund hiljem kuulutas välja, et Narva taotleb Euroopa Kultuuripealinn 2024 tiitlit. Kõrval Narva pealikud ning kaasas Põhjamaade diplomaadid, ettevõtlus- ja kultuurivaldkonna tegijad. Hästi ajastatud ja ilusti korraldatud aktsioon, mille tulemusena on küsimus Is Narva next?“ (kas Narva on järgmine – toim) omandanud hoopis teise, positiivse tähenduse. Nimelt on Narva järgmine Kalamaja ühes tugeva kodanikuühiskonna ja atraktiivse elukeskkonnaga.

Raske on ette kujutada, et veel mõnda aega tagasi oli Narva eestimaalaste silmis väheatraktiivne linn: korrumpeerunud kohalik omavalitsus, pidevalt raskustes siplev Narva muuseum, umbkeelsed taksojuhid, väikesed palgad ja kõrge tööpuudus. Narvast tehti depressiivse meeleoluga dokfilme ja pealinnast saadeti kohale reportereid, et aina näidata, kuivõrd halvasti on seal asjad eesti keele oskusega.

Pärast 2014. aasta Krimmi sündmusi lisandus sellele veel suur armee lääne ajakirjanikke, kes pidasid oma püha kohuseks minna Narva, et kirjutada Eesti suurimast venekeelsest linnast ning esitada oma lemmikküsimust: kas Narva võiks olla järgmine Donbass. Kohalike ajas see alguses närvi. Vähe sellest, et eestlased Narva elanikke viiendaks kolonniks peavad, nüüd veel välisajakirjanikud, kes seda müüti võimendavad! Vaatamata sisemisele nördimusele tutvustasid nad huvilistele ikka ja jälle oma kodulinna, rääkisid oma elust, selgitasid, et Narvas on olukord teine, et narvakad armastavad oma linna ja et Narva on eesti linn. Kui ajakirjanike ja välisriikide delegatsioonide arv ületas juba normaalsuse piire, siis hakati lihtsalt nalja viskama, et näed – nüüd tuli saja esimene välisajakirjanik küsimusega Is Narva next?".

Tegelesin 2016. aastal Narvas telestuudio asjadega ja mäletan hästi ühe Portugali ajakirjaniku imestust, kui ta oli kaks päeva Narvas veetnud. Ta oli hämmingus, kuidas saab olla nii, et väidetavalt sügavas majanduslikus ja sotsiaalses kriisis piirkonnas on tänavatel palju uuemad ja kallimad autod kui Portugalis ning et Narva-Jõesuus on nii palju häärbereid. Kohapeal nähtu erines oluliselt lääne meedias maalitud pildist. Ka Kersti Kaljulaid tunnistas eespool mainitud aastalõpu intervjuus, et peab väga tihti Eesti vene elanikkonda lääne meedia ja poliitikute ees kaitsma ning kinnitama, et Eestis elav venekeelne elanikkond on lojaalne oma kodumaale. Kurb, kuid tõsi. Me endiselt ei usalda üht neljandikku oma elanikkonnast ja käsitleme neid julgeolekuriskina.

Alandav kodakondsuseksam?

Suheldes kodakondsuseta inimestega ja püüdes mõista nende otsust mitte taotleda Eesti kodakondsust, kogen tihtipeale, et see on põhimõtteline seisukoht. Need, kes on Eestis sündinud ja üles kasvanud ning tihtipeale valdavad ka eesti keelt, ei lähe kodakondsuseksamile, sest peavad seda alandavaks. Neil on ootus ja vajadus, et neid tunnustataks Eesti ühiskonna väärtuslike liikmetena, ilma et nad peaksid kellelegi midagi tõestama. Nad on väsinud selgitamast, et nad ei kujuta ohtu Eesti riigile, ja väsinud tundmast, et neid nähakse viienda kolonnina, julgeolekuriskina.

Arusaadav, et noore riigina oli Eesti pikalt kaitsepositsioonis, kuid praegu tundub selline hoiak oma elanikkonna suhtes ebaõiglane. Kehtiv kodakondsuspoliitika pigem pärsib ühiskonna arengut ja sidusust ning on teatud erakondadele vahend oma valijatega manipuleerimiseks. Selle jätkumine süvendab segregatsiooni ja venekeelsete inimeste ükskõiksust ümbritseva suhtes. Mis ma ikka tunnen muret, kuidas läheb Eesti majandusel ja ühiskonnal, kui mind ei seo selle riigiga midagi peale halli passi või alalise elamisloa. Peremehelikkust ja vastutustundlikkust ei kasvata kodakondsuseksamiga, vaid eelkõige heatahtliku suhtumise, tunnustuse ja sõnumiga, et Eestis on igaüks oluline ja vajalik, ükskõik mis keeles ta räägib ning mis päritolu ta on.

On õige aeg mitmekesistada Eesti vabariigi juhtimismeetodeid. Head juhid teavad, et isiklik eeskuju, kaasamine ja tunnustamine toimib paremini kui ettekirjutused, nõuded, hirmutamine, karistused ja alandamine. On rõõmustav kuulda, et tänavu on suurenenud presidendilt teenetemärgi saavate venekeelsete eestimaalaste arv. Nende arvu suurenemine ka järgmistel aastatel oleks positiivne areng, mis kinnitaks, et Eesti riik on saamas küpseks juhiks, kes ei põe madalat enesehinnangut ega pea vajalikuks tegelda enesekehtestamisega oma elanikkonna arvelt.

Inimesele on väga oluline tähelepanu ja positiivne suhtumine. Vene inimesele sealhulgas. On oluline, et Eesti president leiab aega ja võimalust minna Narva ning rääkida selle linna elanikega. Tekitada tunnet, et ka vene inimene on Eestis oluline ning temast sõltub midagi. On küll palju arutelusid teemal, miks just nüüd ning kas sellel on mingi tagamõte. Aga jää on sulanud. Riigipea on kohal ja mitte viimast korda. Ta ei näri nätsu ning tundub olevat siiras ja hooliv. Facebookis näeme ühispilte Narva ühiskonnaaktivistidega ja loodetavasti leiab see lähiajal praktilist väljundit ka presidendi nõunike koosseisu uuenemisel. Oleks tore näha nõunike hulgas vähemalt üht vene päritolu inimest. Ei pea siin ennast silmas.

Jaga artiklit

30 kommentaari

K
kurva  /   19:09, 7. veebr 2018
kurb,kui inimene on rumal.
O
Omnivoor  /   14:25, 7. veebr 2018
Tunnen kaasa. Kurb, kui inimene (juhtival kohal) ajab kohtlast juttu. Kui ei ole suuteline inimene mõistma, miks Kamaja muutus Tallinnas populaarseks. Idapiiril asuval linnal ei ole midagi ühist (ei geograafilise, kinnisvaralises ega mentaalses mõttes) Kalamaja aguliga. Samuti on võimatu aru saada väitest, et keegi peab enda alandamiseks seda, kui ta peab kodakondsust taotlema. Miks? Kas suurvene sovinism lööb pähe? Kui inimesel ei ole (võimekust) midagi peale rumaluste öelda, siis miks ometigi ei kasuta ta võimalust vait olla?!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis