Soome rahvusgalerii juhataja: meie ühtki maali ahistamise kujutamise pärast maha ei võta (24)

Vahel on Petterssonilt küsitud, kas Akseli Gallen-Kallela 1891. aasta maal „Aino-taru“ („Aino lugu“) ikka kuulub 21. sajandi kunstimuuseumi. Kas piinlik ei ole hoida seinal maali Väinämöisest, kes nagu vana pervert sirutab käsi tema eest põgeneva noore ja hapra Aino suunas?

Pettersson toob näiteks New Yorgis asuva Metropolitani kunstimuuseumi, mille seinal ripub Balthusi skandaalne maal „Thérèse Dreaming“ („Unelev Thérèse“). Maalil istub 12aastane tütarlaps provokatiivses poosis ning Balthusi artistlik kiindumus eelteismeliste laste kujutamise vastu ei ole kunstiteadlastel tähelepanuta jäänud. Üks noor kunstiajaloolane algataski maali eemaldamiseks petitsiooni ning Pettersson hindab Metropolitani veendumust maal alles jätta. (Tegelikult oleks petitsiooni algataja nõus olnud ka lihtsalt sellega, kui maal oleks alles jäänud ning selle kõrvale oleks asetatud väike infotahvel, mis hoiatab maali häiriva sisu eest ning selgitab selle konteksti. - toim.)

Muuseumijuhataja räägib sellest, et paljude geniaalsete kunstnike eraeludes on tumedaid külgi: Caravaggio oli mõrvar ja Egon Schielet süüdistati alaealiste võrgutamises.

Pettersson mainib ka Manchesteri kunstigaleriid, mille seinalt eemaldati lühikeseks ajaks J.W. Waterhouse'i teos „Hylas ja nümfid“. Tänapäevase vaatleja pilgule on maalil kujutatud nümfid pisut liiga noorukesed, samuti näivat maal liiga seksistlik. (Maal on galeriis tagasi ning selle eemaldamine polnudki püsivalt ette nähtud, selle seinalt võtmine oli osa kaasaegse kunstniku Sonia Boyce'i kunstiprojektist. - toim.)

Lisaks sellele, et „Aino-taru“ on osa Soome kunstiajaloost ning räägib soomlastele Kalevala müüdist, on maal Petterssoni sõnul ka heaks alustalaks rääkimaks ahistamise valusast kogemusest nagu ka #metoo kampaania. Küsimus polevat selles, et tänapäeva arenev maailm ja vanamoeline kunst kuidagi vaenujalal oleks, vaid kunst on kunst ning peabki mõtlema ja ühiskonna valusatel teemadel arutlema panema. Üks ja sama teos võib nii ärritada kui imetlust tekitada. Teose tähendus võib ajas muutuda, kuid kunstiline väärtus mitte.