(Hendrik Osula)

Väikese rahvana küsime tihti, palju meid on ja kas jääme nii püsima. Rahvaarv on mõjutanud ja mõjutab edaspidigi otseselt igapäevaelu korraldamiseks tehtavaid otsuseid alates riigi tasandist kuni eraisikuteni.

Pärast Vabadussõda loeti Eesti rahvaarvuks 1 000 060 inimest. Eestlased moodustasid sest umbes 90% ehk meid elas Eestis peaaegu miljon. Iseseisvuse lõpuks kasvas rahvaarv 1 000 130-le. Rahvaarv suurenes ligi 70 000 võrra tänu näiteks 35 000–37 000 optandi saabumisele Venemaalt. Teisalt aitas rahvaarvu tõusule kaasa 1919. aasta maareform, millega loodi juurde 50 000 uut talu, kuhu hakkas sündima palju lapsi. Tõusis ka keskmine eluiga.

Vabariigi algusaastatel oli sündimus üsna kõrge – ligi 22 000 aastas (võrdluseks: praegu sünnib Eestis aastas alla 14 000 lapse), kuid see hakkas vaikselt langema. Iibe ja sündimuse küsimus muutus probleemiks 1930. aastatel. Seetõttu kutsuti teadlaste eestvedamisel 1935. aastal kokku rahvusliku kasvatuse kongress, millel kutsuti üles iibe languse vastu võitlema.

Teise maailmasõja ajal tabas Eestit määratu inimkaotus: hinnanguliselt 90 000 hukkunut ja peaaegu sama palju Eestist lahkunuid. 1945 loeti rahvaarvuks ligi 850 000 inimest. Siiski kerkis sõja-aastate madal sündimus pärast sõda taas kõrgele, kuid lääneriikidega sarnast beebibuumi siinmail ei olnud. Küllap pidurdasid sündimuse kiiremat tõusu ka sõjajärged repressioonid ja sundkollektiviseerimine maal.

Okupatsiooniaastate lõpuks kasvas Eesti rahvaarv 1 560 000ni. Kasv tuli põhiliselt forsseeritud sisserände arvel. Samas kasvas ka eestlaste arv 45 okupatsiooniaasta vältel 100 000 võrra. Kasvu hulka tuleb arvata 50 000 etnilist eestlast, kes tulid Venemaalt kodumaale tagasi. Kahe aastakümne (1970–1990) jooksul ületas eestlaste sündimus ka taastetasandi. Niisamuti suurendas rahvaarvu keskmise eluea tõus. 

Pärast iseseisvuse taastamist on rahvaarv pidevalt vähenenud. Kui alguses elas Eestis 1 560 000 inimest, siis praeguseks on see langenud 1 310 000-le. Eestlaste arv oli 1991. aastal 970 000, kuid 2013 loeti meid vaid 890 000. Kui argises linnaelus ei pruugi rahvaarvu langust üldse märgata, siis maal on see juba nähtav – Eesti igas maakonnas on piirkondi, mis tõenäoliselt uute inimestega niipea ei täitu.

Pikas perspektiivis on rahvaarvu langus väga murettekitav. Sarnaselt 1930. aastatega püütakse sellele leida riiklikku lahendust. Aeg näitab, kas 1. jaanuarist 2004 muu hulgas ka meetmena rahvaarvu taastamiseks kehtestatud vanemahüvitis peale rahvaarvu languse peatamise veel mõju avaldada suudab.

Allikad:

- Jaak Uibu „Rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel. Ettekanne Langenud vabadusvõitleja päeva 18. aulakonverentsil, 30.03.2014“. Estonian World Review, 12.04.2014.

- Arvo Kuddo ja Kaljo Laas „Eesti rahvaarv“. Eesti Entsüklopeedia veebis: 2011.

Jaga artiklit

2 kommentaari

R
Realist  /   08:17, 6. veebr 2018
No eks see maailm ole üks ülerahvastatud koht. Parem vähem aga asjalikumad
E
elektritsaabtasutablogspotcom  /   07:59, 6. veebr 2018
Vene ajal rahva arv kasvas lahedast elust kus mitte kellegil polnud muresid ja probleemi ega stressi,polnud kodutuid ja eluase oli tasuta,vesi tasuta,haridus tasuta,gaas tasuta,trennisaalid tasuta jpms. -rahvas oli oennelik ja vaba. Viimased 25 aastat on valitsenud maffia diktatuur...maffiat ei tohi toitta,ei tohi osta elektrit,bensiini-diislit,nuumata pangalaenuga,ei tohi maksta makse jpms.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis