Eesti Vabariigi 100. juubel

Eesti kokakunsti grand old man Dmitri Demjanov teenetemärgist: see on autasu kogu toitlustusvaldkonnale 

Keit Paju, 5. veebruar 2018, 15:12
Dimitri Demjanov Foto: Martin Ahven
Riikliku teenetemärgiga saab sel aastal pärjatud ka Eesti restoranikultuuri grand old man Dmitri Demjanov. Mees ei karda tunnistada, et oli seda autasu tegelikult juba ammu oodanud: „Ma olen ikka mõelnud jah, ei varja. Iga kord, kui me lähme kokkade olümpiale ja tuleme sealt ühe hea tulemusega, siis see on väga kõrge tunnustus maailma-areenil Eesti köögile, Eesti toidule ja Eesti võistlejatele,“ sõnab ta.

Demjanovi arvates on tema teenetemärk tunnustus kogu toiduvaldkonnale.

Samal teemal

„See on hea, motiveeriv autasu, nii kokkadele, kondiitritele, pagaritele, teenindajatele ja kõigile meile toitlustajatele. Valdkond on teinud ju kolossaalse hüppe: see, mis Soome on 50 aasta jooksul peale sõda teinud, on Eesti teinud 20 aastaga. 200 restoranist, mis olid 20 aastat tagasi, on saanud 800 ja nii palju andekaid noori on, kõik suriseb-uriseb ümberringi. Minu tagasihoidlik panus on tunnustus kogu valdkonnale, mina hindan seda niimoodi,“ räägib ta. „Ma olen väga-väga õnnelik ning suur-suur tänu presidendile ja kõigile, kes mulle täna õnne soovisid ja paneme sajaga edasi!“

E-residentsuse kõrval on just gastronoomia teinud Eestis suure hüppe

Põhjendada seda, miks just tema Valgetähe IV klassi ordeniga pärjatakse, oskab Demjanov suurepäraselt:

„Eks ma siin Eesti köögiga pusisin vaikselt 15 aastat, Eesti kulinaariainstituudi ja Bocuse d’Ori akadeemiaga. Ütleme nii: kui tahad midagi teha hästi, siis tee see ise ära. Ja juhendu sellest, mitte sellest, et kutsume kokad kokku mujalt maailmast meile siin eeskujuks olema, tuleb ise need kohapeal välja õpetada ja tundub, et meil on väga õpihimulisi, andekaid, heade kätega, hea maitsega noori inimesi, kes võivad ka rahvusvahelisel tasemel teha tööd, mitte sugugi kehvemini, kui meie põhjanaabrid, rääkimata juba lõunariikidest ja meie muudest naabritest,“ nendib ta.

„E-residentsuse kõrval on toitlustus teinud väga suure hüppe ja kenasti arenenud. Nüüd on vaja tagasi hoida, sest see valdkond on üle kuumenenud. Aga kui me loodame sellele, et selle gaasi nüüd kinni keeraks ja asjad jahtuma hakkaks, siis seda ei ole. Selles mõttes, et konkurents tõuseb ja gaasisoojust keeratakse aina juurde. Maailm muutub väga kiiresti ja see, mis me pidime õppima siin 10-15 aastat tagasi, kolm-neli asja kuus, siis nüüd me peame kolm-neli asja päevas õppima. Selleks, et paigal seista on vaja kiiresti joosta,“ tsiteerib meisterkokk nagu alati raamatut „Alice Imedemaal“.

„Pane see taldrik toiduga lauale ja sul tuleb vähem rääkida.“

Demjanovi sõnul ongi toitlustus just see valdkond, millega Eesti teistest riikidest eristuma peab.

„Ja ikkagi riikidevahelisel võistlusel me eristume teistest, me võistleme selle eest, et meil käiks rohkem külalisi, selle eest, et meie kultuur oleks kõrgem kui mujal. Riikide vahel käib kõikidel tasanditel võistlus ning toit on üks valdkond, milles viimasel ajal on kõik riigid aru saanud ja panustavad sellesse, et toiduga eristumine on väga oluline,“ nendib ta.

Muidugi, kiirete arengute voolus, peab olema Eesti toidukultuuril olema suutlikkust ajast ees olla.

„Gastronoomia ja toitumisharjumused on selles mõttes kõige aeglasemini arenev valdkond, siiski, ka selles valdkonnas on nii palju muutumas ja väga lühikese ajaga. Selle kõigega peab kursis olema, seda kõike peab teadma,“ sõnab Demjanov.

Vabariigi sünnipäeva veedab ikka kokates

Õnnitluskõned on Demjanovi sõnul kestnud täna päev otsa ning toru kõrva äärest ta pole ära saanud pannagi. „Sõbrad ütlevad, et no, ometi tuli ära. Õnnitluste kõrval on siis sellised remargid,“ muheleb mees.

Eesti vabariigi 100. sünnipäeva kavatseb Demjanov veeta ikka tehes seda, mida ta kõige rohkem armastab – kokates!

„Nii nagu ajakirjanikud, tele- ja raadiomehed: siis, kui teised puhkavad, oleme meie tööl. Ma sugugi ei kahetse seda, vastupidi, mul on vedanud sellega, et hobi eest makstakse ja ka autasustatakse. Ma ei saa seda tööks nimetada, sest nüüd on ta mul muutunud rohkem hobiks, heaks hobiks,“ tõdeb meisterkokk.

Millise uhke koha leiab aga tunnustusmärk Demjanovi majapidamises? Kas ta kavatseb kanda seda uhkusega iga päev oma kokarüü küljes?

„Märgid pannakse ikkagi rinda, on olemas ka selline protokoll ja etikett. Ma ei saa seda kaabu külge kuskile riputada, katsun seda tunnustusmärgi kandmise etiketti ikka järgida, et mitte märgile häbi teha ja endale ka koos sellega,“ vastab ta.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee