Männil on pigem tagasihoidlik ja vaikne, nagu kõik loodusemehed. Kabinetivaikuse asemel eelistab metsahääli ning kaob esimesel võimalusel töölaua tagant rohemassiivi. Sinna sulandub ta oma loodusevärvi riiete ja kummikutega vaikselt ja märkamatult. 

Kui tavainimesele on mets tore koht puude ja loomadega, siis Männil loeb loomade jälgi nagu raamatut. Ei ole palju neid, kes oskavad näha metsaraja ääres hundipabulaid ja neid oksaga sonkides kirjeldada võsavillemi viimatist einelauda.

Hundid, ilvesed, karud, - need on kõik tema vabaduses elavad lemmikloomad, kelle seiret ta korraldab, kelle elu ja toimetulekut uurib ning kelle eest ka vajadusel seisab.

Männil sai avalikkuse eest tuntuks juba 1990. aastate aastate lõpus, kui möllas kolme karupojaga, kes olid emata jäänud. Kuna mõmmikud muudkui kasvasid, küpses otsus viia nad iseseisvat elu elama Venemaale, kus peeti orvuks jäänud karupoegadele spetsiaalset kooli.Eesmärk oli loomad iseseisvaks eluks ette valmistada, õpetada süüa otsima ja iseseisvalt hakkama saada. See plaan ka õnnestus ja mõmmikud viidi kopsakas puuris kohale.

Sellest ajast on aga Männilile langenud ka kohustus olla ka ajakirjanikele giidiks metsaasjades, kus iganes nõu vaja. On siis tegu kiskjate või teiste ulukitega, oskab Männil alati rahulikult ja emotsioonivabalt asjad lahti seletada ning oma arvamuse välja öelda. Ja seda kuulatakse.