2
fotot
PROFESSIONAALID: Roman Baskin ütleb, et proovisaalis peavad nii taI kui ka tema emal Ita Everil sugulussidemed ununema. „Muidu pole tema ega ka mina professionaal,“ lisab lavastaja. Fotol on nad 2016. aastal, kui Roman lavastas Ita juubelilavastuse "Finaal". (Teet Malsroos)

Lugu ilmus esimest korda Õhtulehes 5. veebruaril 2018.

Lavastaja ja näitleja Roman Baskin (63), keda Eesti Kultuurkapital pärgas veebruaris Kultuurikatlas elutööpreemia ja 10 000-eurose auhinnarahaga, ütleb, et selline tunnustus tekitab temas kahetisi mõtteid. „Ühelt poolt on loomulikult meeldiv, et su tööd hinnatakse, aga minu meelest jagatakse elutööpreemiaid neile, kel aastaid juba üle seitsmekümne, andes sellega mõneti mõista, et su töö on tehtud ja võid kerge südamega kõrvale astuda,“ muigab Roman talle omaselt natuke mõrult. Kõrvale astuda ei kavatse ta veel kindlasti.

Kuigi Eesti Kultuurkapital sedastab, et Baskin väärib tunnustust „intelligentse komödiandina nii lavastaja kui ka näitlejana, nii laval kui ka ekraanil“, ei teki laureaadil kahtlust, et kaalukauss kaldub teatri poole. „Kinotegemisest pole siin mõtet üldse rääkida, sest filmi pole ma viimasel ajal saanud peaaegu üldse teha. Teater on olnud mahult ikka võrratult olulisem ja suurem,“ ütleb Roman, kelle viimane film „Vana daami visiit“ jääb tõepoolest enam kui kümne aasta taha.

LAUREAAT: Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia näitekunsti valdkonnas, kuldmuna ja 10 000 eurot pälvis Roman Baskin – kui intelligentne komödiant nii lavastaja kui ka näitlejana, nii laval kui ka ekraanil. (Robin Roots)

Ometi ei kavatse ta jätta režissööritooli tolmu koguma. „Mõne aasta kavatsen ikka veel punnitada. Mul on üks kindel stsenaarium,“ ei tee Roman oma filmiideest saladust. „Ikka seesama Toomas Kalli lugu pealkirjaga „Meeste tants“, mis räägib depressiivsest väikelinnast, kus on väga kõrge suitsiidide arv ja kuhu Euroopa suur farmaatsiafirma on otsustanud rajada antidepressantide tehase. Ühesõnaga, lugu räägib meie enda avastamisest võõramaalase pilgu läbi.“ Film on arenduses, kuid piduri on peale pannud kaastootja leidmine. „Üksi Eesti rahaga seda ära ei tee. Kui see pole just „Tõde ja õigus“, mida tehakse puhtalt Eesti rahaga.“

Teeb emale märkusi nagu teistelegi

Roman on paaril viimasel aastal tõusnud oma tegemistega iseäranis pildile, kuid verivärske laureaat sellise hinnanguga eriti nõustuda ei taha. „Kolm-neli aastat tagasi tegin palju suuremaid projekte kui praegu,“ ütleb ta, pidades silmas oma teatri Kell Kümme lavastusi „Iha jalakate all“, „Hamlet“ ja „Preili Julie“. Ometi tõi ta ka mullu Ohtu mõisas välja kaks komöödiat, kus ise kaasa teeb, ning vaatamata lavastajat vahepeal kimbutanud raskele haigusele on tal välja tulemas järjekordne uuslavastus. Juba reedel esietendub Draamateatris „Kriidiaed“, kus – nagu Romani ja Draamateatri koostöös tavaks – on ühes peaosas tema ema Ita Ever.

„Loomulikult on Itaga tore lavastada, ta on lihtsalt hea näitleja ja olgu nende sugulussidemetega nagu on,“ tõrjub Roman juba eos kahtlusevirvendusi, et ta lavastab Draamateatris ainult siis, kui saab oma truppi Ita. „Tehnika käib ikka vastupidi. Eks ma otsin Itale sobivat materjali ja kui see kätte juhtub, siis muud matemaatikat siin pole. Väljaspool oma koduteatrit ta ju ei mängi. Aga ta on vormis ja suudab ka keerulisemaid väljakutseid vastu võtta.“

Samuti pole muutunud lavastaja seisukoht, et emaga proovisaalis olla on keerulisem kui ükskõik millise teise näitlejaga. „Ent parematel hetkedel see ununeb,“ muigab Roman. „See peab ununema. Muidu pole tema ega ka mina professionaal. Nii et teen talle samasuguseid märkusi nagu kõikidele teistele trupiliikmetele. See tähendab, et ma ei tee Itale proovisaalis absoluutselt mitte mingisugust hinnaalandust. Pigem vastupidi. Eks ta ole sageli ka oluliselt võimekam. Võimeline täitma keerulisemaid ülesandeid ja siis ka nõuad rohkem.“

Tegusal loomeaastal hakkas purema vähk

Septembris esietendus aga Draamateatri naabermajas Estonias Romani lavastatud „Pilvede värvid“ – noore helilooja Rasmus Puuri ooper Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel. Romanile on see kolmas ooperilavastus. 

Lõppenud aasta suurte tööde hulka liigitub ka Katrin ja Andres Maimiku mängufilm „Minu näoga onu“. Viimast vaadates tekib küsimus: kui palju pani ta iseennast kiusliku loomuga vanamehesse, kes teatab, et on kohe lõpetamas oma maist teekonda? Ta pidi panema, nii läbitunnetuslik on see osatäitmine. Seda enam, et tegusal loomeaastal hakkas Romani tervist purema vähk. „Kõik need eelmise aasta tööd olid juba ammuilma planeeritud ja nii ei saanud ma kuidagi ainult haiglas lebada. Tuli ennast ikka haigla ja teatri vahel jagada,“ räägib Roman rahulikult.

„Aga ega ma päris enesehävitaja ka pole, haiguse raskemates staadiumides tõmbusin ikka tagasi. Ooperi väljatoomine sattus ehk kõige raskemale ajale, kui ma sain keemiaravi, teiste töödega oli lihtsam. Arstid on teinud kõik, mis võimalik, ja minul pole enam muud teha, kui ainult taastuda,“ muigab Roman. „Aga kes seda teab, mis järgmine aasta võib tuua, nii et selles mõttes ei tasu hiromanti mängida.“

Lõpetuseks ütleb Roman, et preemiatega pole teda kunagi hellitatud ja Eesti Kultuurkapitali tunnustus on neist kahtlemata suurim. „Ma olen rohkem ikka nominent olnud.“

Jaga artiklit

25 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis