Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 19. koht: Eesti- ja vähemusrahvuste kultuuri riiklik toetamine (2)

Indrek Riigor, 5. veebruar 2018, 00:01
Friedebert Tuglast peetakse Kultuurkapitali loomise idee autoriks. Ahjale on püstitatud Tuglase auks mälestuskivi. Aldo Luud
Veebruaris 1925 hakkasid kehtima kaks kultuuritegevust puudutavat seadust, Kultuurkapitali seadus ja vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus, mis olid omas ajas eesrindlikud ja kultuuritegevusele niivõrd märgatava mõjuga, et taastatud Eesti riigis jätkati samade põhimõtetega.

Kultuuri riikliku toetamise üle hakati aktiivsemalt arutama juba 1919. aastal, kuid kulus kuus aastat, enne kui jõuti vastava seaduseni. Seni pidid loomeinimesed enda elatamiseks otsima võimalusi välismaal, sest toetusi maksti juhuslikult. Oma kutsehuvide eest seisti aktiivselt, teiste hulgas tegi seda ka kirjanik Friedebert Tuglas, keda peetakse Kultuurkapitali loomise idee autoriks. 

Samal teemal

5. veebruaril 1925 võttis riigikogu vastu Eesti Kultuurkapitali seaduse, millega pandi paika kultuuritegevuse riikliku toetamise süsteem. Kultuuri hakati toetama kuue sihtkapitali kaudu, milleks olid kirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti, näitekunsti, kehakultuuri ja ajakirjanduse sihtkapitalid. Sissetulek tuli piirituse- ja viinamüügi puhastulust, tubaka aktsiisimaksust, lõbustusasutustelt võetavaist maksudest ning välispasside tasust.

Paralleelselt soodustati ka vähemusrahvuste kultuurielu. Seitse päeva Kultuurkapitali seadusest hiljem (12. veebruaril 1925) võttis riigikogu vastu vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuse seaduse, mis võimaldas saada kultuuriautonoomia nende rahvustel, kelle liikmete arv Eestis ületas 3000 inimese piiri. Üldiselt peeti Eesti vähemusrahvuste seadust rahvusprobleemide lahendamise liberaalseimaks viisiks. Eesti oli üks vähestest Euroopa riikidest, kus see seadus ei jäänud üksnes paberile.

Seega võisid Eestis saada kultuuriautonoomia siin elanud sakslased, juudid, venelased ja rootslased. Oma kultuuriomavalitsuse loomise võimalust kasutasid kaks esimest. Suurte sotsiaalsete erinevuste tõttu ei jõudnud kultuuriomavalitsuse loomiseni vene kogukond. Ka ei teinud seda rootslased, kes tänu oma kompaktsele asustusele võisid rahvuskultuuriküsimused lahendada kohalike omavalitsuste abil.

Arvestades kahe maailmasõja vahelisel perioodil õide puhkenud eestlaste kultuurielu ja vähemusrahvuste väga aktiivset kultuuritegevust, on riigi toetust võimatu üle hinnata. Eesti professionaalne kultuur sai tänu Kultuurkapitalile sisse tõelise hoo. Kuigi 1927. aastast käsutas 50% Kultuurkapitali rahast valitsus, oli kultuuri toetamine kuni autoritaarse perioodini suhteliselt neutraalne.

Konstantin Pätsi võimuhaaramise järel sai oluliseks riikliku ja rahvusliku mõtteviisi süvendamine, mistõttu süvenes 1930ndatel riigi kontrolliv-korraldav osa. Kultuurkapitali üheks prioriteediks kujunes noorte ja perspektiivikate toetamine ning riik algatas ka ise loovinimesi toetavaid üritusi. Riigile (president Pätsile) meelepäraste kultuuritegelaste eelistoetamine ja kultuurielu riiklik suunamine tekitasid loovintelligentsis parajat pahameelt, mistõttu oli kultuuriinimeste hulgas palju Pätsi režiimi vastaseid.

Kultuurkapitali tegevust üritati jätkata ka Nõukogude okupatsiooni tulekul, kuid edutult. 1941. aastal see likvideeriti. Okupatsiooni tulekuga oli sama saatus juba tabanud ka vähemusrahvuste kultuuriomavalitsusi. Mõlemad institutsioonid loodi iseseisvuse taastamise järel uuesti ning nad jätkavad enam-vähem samal kujul.

Allikad:

  • „XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. I osa, 1.01.1900–16.06.1940 (aluskäsikiri: Mati Graf)“. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002.
  • Kultuurkapitali ajalugu. Eesti Kultuurkapitali veebikülg: 2014.
  • Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia. Eesti vabariigi kultuuriministeeriumi veebikülg: 08.08.2014.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee