(Tiina Kõrtsini)

Liiklusõnnetuste puhul leitakse tihti süü olevat libedal teel. Kindlasti on olukordi, kus see on tõepoolest nii. Nii ongi maanteeametit viimastel päevadel süüdistatud, et ta ei hoolda teid. Amet lükkab omakorda aga vastutuse liikleja õlule.

Sellise lähenemisega ei saa nõustuda. Ka ühe inimese kaotus on liiga palju, ja sellest juhindumegi. Maanteeametil on leping 18 teehoolduspartneriga, kelle kohus on luua ohutuks liiklemiseks vajalikud tingimused. Selle nimel tegutsetakse iga päev, tund ja minut.

Siinkohal tahame juhtida tähelepanu ka meediale, kelle ülesanne on anda lugejatele-vaatajatele-kuulajatele objektiivset infot. Kui aga pärast õnnetusi on esimene lause, et tee oli hooldamata, tekitab see vastava hoiaku liiklejateski.

Nii arvataksegi, et kui tee on lumine, siis on pole selle eest ilmselt hoolt kantud. Või kui juhtus õnnetus, siis viidatakse kõigepealt kesisele teehooldusele, mitte sellele, kas liikleja käitus õigesti või olid õnnetuse põhjused milleski muus (nt rehvid, tervislik seisund, sõiduvõtted jne). Sedalaadi teadetega tekitatakse olukord, kus autojuhil otsekui ei vastutagi millegi eest ja kõik sõltub vaid teeoludest.

Selline suhtumine on liiklusohutuse seisukohast väga ohtlik. Saab ju autojuht väga palju selle heaks teha, et õnnetust ära hoida, valides teeoludele vastava sõidukiiruse, hoides piisavat pikivahet ja kas või jättes kehva ilmaga sõidu tegemata.

Kus olid masinad?

Pärast õnnetust on alati esimene küsimus – kus siis teehooldusmasinad olid? Miks neid polnud kohal? Jah, liiklejatel võib tekkida selline tunne. Eestis on üle 300 auto, mis hooldavad 16 594 km ulatuses teid. Kõige madalama seisunditasemega on 10 564 km, kus lumetõrjet tehakse 24 tunni jooksul pärast saju või tuisu lõppu ning libedusetõrjet 12 tunni jooksul pärast selle teket.

Keskmisesse seisunditasemesse kuulub 3810 km teid, kus libedusetõrjet tehakse kaheksa tunni jooksul pärast selle teket ja lumetõrjet 12 tunni jooksul pärast saju või tuisu lõppu. 2220 km teedest on kõrgema seisunditasemega, ehk hooldemasinad peavad sinna kõige kiiremini jõudma. Selle alla lähevad näiteks põhimagistraalid, kus nõuded on tavapärasest isegi veidi kõrgemad, ehk libedusetõrjet tehakse kas kahe või nelja tunni jooksul pärast selle teket. Lumesaju puhul tagatakse aga, et teel olev lumekiht ei ületaks kriitilist piiri.

Kindlasti ei oota meie partnerid, et ooteajatunnid täis tiksuksid. Kuid juhid peavad arvestama sellega, et teede eest hoolitsemist alustatakse kõrgema tasemega teedelt ning liigutakse siis madalamatele. Seega ei jõuta igale poole kohe kohale.

Oluline on meeles pidada, et tuisuga pole sugugi alati mõistlik libedat tõrjuda. Miks? Sest efekt võib  olla vastupidine – teele puistatud sool võib koguda selle pinnale lund ja soodustada tuisuvaalude teket ning tugeva külgtuulega puistatud kloriidid võivad muuta tee jäiseks. Sellisel juhul muutub sõitmine väga ohtlikuks ja seega oleks õnnetusi mitu korda rohkem.

Tuleb märkida, et teede talihooldus on ennekõike võitlus loodusjõududega: lumi, vihm, jää, tugev tuul või halvimal juhul kõik see koos. Võidelda tuleb targalt. Pole just kuigi palju eluvaldkondi ja inimesi, kes suudaksid loodust ohjata. Meie anname endast parima.

Kuidas liigub info?

Kuidas jõuab teehooldajateni teave, et teed on libedad? Nad jälgivad ilmaennustust, teeäärsed ilmajaamad edastavad neile omakorda hoiatusi libeduse kohta, samuti teevad nad patrullringe ning võtavad vastu teateid liiklejatelt, politseilt ja päästelt. Kui on oht, sõidab teehooldusmasin välja. Autojuhid peavad arvestama sellega, et asjaga alustatakse ühest punktist ning teise jõudmine võtab aega. Seega tuleb ette, et mõnel lõigul on teeolud keerulisemad ning liikleja peab seda arvesse võtma.

Siinkohal ei õigusta me seda, kui tee on libe. Paraku võtab olukorra parandamine aega, nagu ükskõik millise töö puhul. Viimastel aastatel on talvised olud muutunud, mis tähendab, et teehooldajadki on pidanud end uute tingimustega kooskõlla viima. Ilm on muutunud pehmemaks ja temperatuur kõigub tihtipeale nulli ümber. See omakorda tähendab, et libeduseohtki on suurem. 

Nõuded on aegunud?

Soojad talved on autojuhid ära hellitanud ja lumesadu tekitab neis hirmu. Ootused on kasvanud iga aastaga. Samas unustatakse, et elame kliimavöötmes, kus on talv. Ja siis on teised teeolud. Siinkohal kiputakse tihti võrdlusi tooma naaberriikidega, justkui oleksid sealsed nõuded kõrgemad. Tegelikult kehtivad meilgi samasugused ning paljuski on eeskuju võetud just Soomest.

Maanteeamet on sõlmitud teehoolduspartneritega viieks aastaks lepingu. Selles on kirjas nõuded, mida nad peavad täitma ja mida järgima. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on kehtestanud teele oma nõuded ja arutelu, kas neid peaks muutma, juba käib.

Palju räägitakse vajadusest tuua teedele rohkem teehooldusmasinaid. Siin tuleb saavutada ühiskondlik kokkulepe: kas riigil on selleks raha ning kuidas lisanduvat tehnikat ja tööjõudu kasutada ja üleval pidada, kui selliseid päevi, kus kogu tehnika on kasutuses, on vähe.

Jaga artiklit

35 kommentaari

M
maanteeametile  /   00:53, 10. veebr 2018
Kas kitsastel külateedel ja savistel või suvel tolmavatel lahtiste kividega saviteedel, kus tolm lendab nii, et eesliiklejat 1 meetri kauguselt ei näe, on ohutu liiklemine ja et nendel teedel on veel lubatud kiirus maanteeameti poolt 90 km tunnis võrdväärselt mitmerealiste korralike asfaltteedega ongi maanteeameti võitlus juba üle 20 aasta ohutuse nimel, ega muidu eestlastest nende aegluse ja ohmurluse pärast anekdoote ei räägita, kuna nad ei ole suutelised mitte mingeid otsuseid vastu võtma.
Ö
ö  /   23:44, 5. veebr 2018
lasteaed

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis