Riigivanem Konstantin Pätsi ettepanekul kuulutati välja üleriigiline kaitseseisukord ()

1934 toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja erukindral Johan Laidoneri juhtimisel sõjaväeline riigipööre, millega seisati demokraatlik riigikord – algas nn vaikiv ajastu, millal Eestit valitseti autoritaarse korra järgi, kuni iseseisvuse kaotamiseni.

12. märtsil 1934 anti kell 14 Tondil kaitseväe ühendatud õppeasutuste aspirantidele häire ja jagati kätte laskemoon. Aspirantidest moodustatud kolm kompaniid suundusid kesklinna, kus nad asusid valvama tänavaristmikke, võtsid oma kontrolli alla südalinna (sh Toompea lossi) ja kaks tähtsamat Eesti Vabadussõjalaste Liidu (EVL) hoonet. Poliitilise politsei ja Kaitseliidu rühmad alustasid terves riigis vabadussõjalaste juhtide arreteerimist.

Kell 17 algas Toompeal valitsuse erakorraline istung, kus riigivanem Konstantin Pätsi ettepanekul kuulutati välja üleriigiline kaitseseisukord, erukindral Johan Laidoner määrati sõjavägede ülemjuhatajaks ja sisekaitse ülemaks. Samas vormistati määrused EVLi sulgemise ning koosolekute ja meeleavalduste keelustamise kohta.

Kell 22 andis riigivanem Päts toimunust teada pressikonverentsil. Kolm päeva hiljem esines ta juba riigikogu ees, kus ta põhjendas täpsemalt, miks võeti võim enda kätte. Muu hulgas väitis Päts, et vabadussõjalaste üleskihutatud rahvas olevat langenud massipsühhoosi ohvriks ega suutvat täita oma kõrgema võimu ülesannet. Väitest, et rahvas on vaimselt haige ja peab seetõttu loovutama oma kõrgema võimu, sai kõigi tulevaste ümberkorralduste alus.

Tasahaaval seati sisse tsensuur, riigiasutustest vallandati sadu töötajaid ja tühistati kohalike omavalitsuste volikogudesse valitud vabadussõjalaste volitused. Niimoodi tagati esialgne kuulekus, mida aktsepteeris nii rahvas kui ka parlamendierakonnad. Riigipöördega leppimist on seletatud rahva väsimisega ja stabiilsuse sooviga pärast mitu aastat kestnud majandus- ja poliitilist kriisi. Usuti ka selgitust, et demokraatlikud kitsendused on ajutised.

Siiski ei tühistatud üleriigilist kaitseseisukorda, mis võimaldas vormiliselt seaduslikul Pätsil ja Laidoneril autoritaarse valitsemisega jätkata. Nende kõrvale tõusis kolmandaks juhtfiguuriks peaminister Kaarel Eenpalu. Riigikogu saadeti puhkusele ja seda ei kutsutudki enam kokku – sellest, riigikogu nn vaikivast olekust tulebki nimetus vaikiv ajastu, millega kõnealust perioodi sageli kutsutakse. Peagi keelustati ka kõik poliitilised erakonnad, tööd alustas Riiklik Propaganda Talitus ja tasalülitati igasugune opositsioon.

1937. aastal hakati autoritaarset riigikorda seadustama. Kutsuti kokku rahvuskogu, mis töötas välja uue põhiseaduse. Selle järgi sai Eestist tugeva presidendivõimuga riik, presidendist sõltus nüüd täielikult nii valitsuse kui ka kahekojalise riigikogu tegevus. Aprillis 1938 valiti Konstantin Päts valimiskogus Eesti esimeseks presidendiks.

1930. aastate teine pool kujunes Eestile majanduslikus mõttes üsna edukaks, mistõttu ei tekkinud otsest vajadust kehtivale riigikorrale vastu hakata. Rahvas nautis stabiilsust ja heaolu kasvu ega pööranud erilist tähelepanu poliitilise vabaduse piiramisele ja avalikku arvamuse tsenseerimisele. Järgnenud iseseisvuse kaotus ja okupatsioonid jätsid sellest ajajärgust inimeste mällu hoopis helge mälestuse.

Allikas:

·        Sulev Vahtre (peatoimetaja) „Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni“. Tartu: Ilmamaa, 2005.

Jaga artiklit

11 kommentaari

A
Ajan Suunta  /   19:23, 4. veebr 2018
11. augustil kuulutas valitsus välja üleriigilise kaitseseisukorra ja kehtestas trükiste eelkontrolli ja määras sisekaitseülemaks Gustav Jonsoni. Kaitseseisukorra põhjendamiseks pidas Jaan Tõnisson raadiokõne, kus ta väitis, et riiki on haaranud ärev meeleolu ja viinud meeled tasakaalust 2. oktoobril peetud kõnes väitis ta veel, et rahvast on haaranud rahulolematuse psühhoos. Kuna augustis ei olnud Riigikogu koos, ei kinnitanud Riigikogu kehtimapandud kaitseseisukorda, ka mitte tagantjärele. 11. augustil 1933 sulges sisekaitseülem järgmised organisatsioonid:
Eesti Noorsotsialistlik Liit
Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei võimlemisrühmad
Eesti Vabadussõjalaste Keskliit
Üleriiklik Vabadussõjalaste Ühendus
"Põhja Küttide" leegionid
Demokraatlikude Liinisõdurite Ühendus
12. augustil 1933 avaldas Rootsi ajaleht Aftonbladet esiküljel leheküljesuuruse artikli "Fascistkupp i Estland" (Fašistlik riigipööre Eestis). Artiklis öeldi, et fašistlik riigipöörde kavatsus suruti valitsuse poolt maha suurte pingutustega. Lisatud oli Johan Laidoneri pilt allkirjaga "Fašistlike sõjaorganisatsioonide liider kindral Laidoner". Järgnevail päevil ei vahetanud enam ükski Rootsi pank Eesti raha ja Rootsis tekkis usaldamatus Eesti vastu. Soome ajalehes Ajan Suunta kirjutati: "Eesti "seaduslik" valitsus ja keskerakonnad on ennast marksistidele ära müünud. Hinnaks olid Eesti Vabadussõjalaste Liit ning Eesti isamaaline rahvas."
19. augustil alustasid ajalehed eeltsensuuri kehtestamise tõttu valitsuse boikoteerimist (informatsiooni asemel valitsuse tegevusest avaldati artikleid tsensuurist Vene keisririigis ja teistes maades, kurkide soolamisest, putukate hingeelust, suurushullustusest, psühhotehnikast jne).
10. septembril 1933 ütles Artur Sirk vastuseks süüdistustele, et vapsid soovivad ja igatsevad diktatuuri, et et kus juba diktatuur olemas, seal seda teistkordselt sisse ei saa seada.
Valitsus algatas Sõna, koosolekute ja ühinguisse ning liitudesse koondumise vabaduse kurjasti tarvitamise vastu võitlemise seaduse projekti.
Kuni 2. oktoobrini 1933 oli Riigikogu vaikivas olekus. 3. oktoobril 1933 ütles Artur Tupits: "Praegune valitsus on kõik põhiseaduses ettenähtud vabadused suurel määral tühistanud. Meie rahvas ja riik saavad püsida ainult demokraatlikul alusel. Aga praegune valitsus on selle rahvavalitsusliku korra täiel määral hävitanud, on asemele seadnud parteipoliitilise diktatuuri." 4. oktoobril muutis Riigikogu valimis-, rahvahääletus- ja rahvaalgatusseadust. Rahvahääletusel oli vaja koguda 50 protsenti (+1) hääli, et põhiseaduse muutmise seadus vastu võtta.
14.-16. oktoobril toimus kolmas rahvahääletus põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu üle. Vabadussõjalaste pakutud põhiseaduse muudatuste poolt hääletas 72,7 protsenti hääletanuist. Eelnõu kohaselt pidi Eestist saama presidentaalne vabariik, 50-liikmelise Riigikogu volitused vähenesed järsult. 17. oktoobril astus Jaan Tõnissoni valitsus tagasi.
19. oktoobril tühistas valitsus üleriigilise kaitseseisukorra, eeltsensuuri ja taastas vabadussõjalaste tegutsemisloa. Kaitseseisukord jäi kehtima Tallinnas, piirivööndis ja raudteede piirkonnas. 21. oktoobril astus ametisse Konstantin Pätsi moodustatud üleminekuajajärguvalitsus.
Vapside ajalehes Võitlus kirjutati 31. oktoobril 1933:
"Kaitseseisukorra maksmapanek ei tähendanud rohkem ega vähem kui Jaan Tõnissoni katset isiklikku-perekondlikku diktatuuri maksma panna."
6. märtsil 1934 tegi Jaan Soots Riigikogus ettepaneku endine Jaan Tõnissoni valitsus kohtuvõimude kätte anda.
D
Daily Express  /   19:11, 4. veebr 2018
Ainult et sellist sündmust pole Eestis kunagi toimunud. See "riigipöörde" jutt sai alguse ühe Inglismaa ajalehe kõmuteatest ja hiljem levitas seda opereti- ja kabareeartist Toominga Villu oma raamatus.
"Eestis puhkes täna kodusõda. Politsei ja sõjavägi tegevuses. Sõdurid arvasid, et neid viiakse nende vana vaenlase ja naabri Nõukogude Venemaa vastu, kellega nad võitlesid 1918. aastal.
Varsti tuli aga käsk – vallutada fashistliku partei peakorter. Fashistideks on peamiselt erasõdurid. Valitsus kartis, et fashistid valmistuvad teostama vägivaldset riigipööret. Kui valitsuse väed lähenesid fashistide peakorterile, avasid fashistid nende peale kuulipildujatest tule.
Valitsuse väed taandusid alul, kuid tõid siis kohale kerge- ja ka raske kahurväe ning seadsid selle üles fashistide peakorteri vastu. Kahurvägi avas tule ja seda toetasid politseinikud, pildudes hulgaliselt käsigranaate fashistide peakorteri aknast sisse.
Välisilmast äralõigatud.
Tund tunni järele kestis vihane võitlus ja alles siis, kui saabus öö, lõppes see heitlus – valitsusvägede võiduga.
Paljud inimesed said selles võitluses surma ja haavata. Surmasaanute täpne arv pole veel teada.
Pandi maksma karm sõjaväeline tsensuur, mis lõikas Eesti muust maailmast ära.
Lugesin praegu, et on vangistatud 150 isikut, kes kutsusid välja selle kodusõja. Homme seisavad nad sõjakohtu ees.
Sõjaseisukord on kuulutatud üle kogu riigi välja, ja on suletud kõik sõjalise iseloomuga organisatsioonid.
Mees, kes juhatas armeed 1918. aastal venelaste vastases võitluses – kindral Ledner[!] – juhatas nüüd vägesid. Nii oli ta sunnitud võitlema oma endiste sõjakaaslaste vastu. Ta nimetati diktaatoriks[!], volitustega, et võib igasuguse vastupanu suruda maha raudse käega.
Nõukogude Vene aga on mobiliseerinud 12-tuhande-mehelise brigaadi ja saatnud selle Eesti-Vene piirile – kaitsma Leningraadi.”

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis