Kommentaar

Inga Raitar | Heast elust lolliks läinud (21)

Inga Raitar, kirjanik ja kirjastaja, 2. veebruar 2018, 18:28
Foto: ARNO SAAR
Ootamatult on selgunud, et maksumuudatustega raha ühest taskust teise tõstmise suurejoonelisest aktsioonist hoolimata pole pea kedagi, kes tunneks, et tema elujärg oleks päriselt paranenud. Isegi kõige ignorantsematel hakkab kohale jõudma, et jälle on valijat häälte saamiseks lollitatud.

Poliitikud teavad, et on kaks teemat, mis soovimatu üldrahvaliku erutuse kõrvale juhtimiseks alati sobivad. Esimene on seks. Mõnuga soojendati üles Ojasoo vägivallatsemisjuhtum, millest lahvatas kanakarja kambakas. Kuid selle vastandumisega ei õnnestunud veel tasalülitada kogu rahva rahulolematust. Ikka oli neid, kes märkasid, et maksumuudatused on riigi kreeni ajanud.

Paljastame toiduraiskajad meie seas!

Rahulolematu kanakari tuli mõne teise, poliitikute jaoks ohutuma hunniku juurde kisklema saada. Niisiis oli vaja letti tuua üldrahvalik teema nr 2 – riigikogu hakkas arutama toidukao vähendamist kodumajapidamistes! Seksi kõrval on teine kõiki ühtmoodi erutav ihuvajadus ju söömine.

Riigiisade-emade tellimusel tehtud uuringu järgi tekitab Eesti inimene aastas 54 kg toidujäätmeid, millest 20 kg jääb tarbimata või visatakse ära. Kõige enam toidukadu tekib kodumajapidamistes ja Eesti pered viskavad ära kokku üle 25 000 tonni toitu aastas.

Mis toimub? Eratarbimist arutatakse riigikogus! Ei saa ju olla, et Eestis on elujärg nii halb, kui inimesed sellistes kogustes toitu ära viskavad. Vaja on leida meie hulgas elavad toiduraiskajad, nad paljastada, ümber kasvatada ja sellega näidata, et riik oma põhjatute bürokraatia-aukudega polegi ainus raiskaja siin maatükil? Ässitada inimesed taas omavahel nagelema. Need suhtelises vaesuses elavad 280 700 ja absoluutses vaesuses elavad 82 000 Eesti inimest ei peaks niisiis pöörama oma rahulolematuid pilke riigi suunas, kes soovib president Kaljulaidi sõnul suurendada Eesti makseid Euroopa Liidule. Ei, hoopis nende poole, kes kitsikuse kiuste toitu prügikasti loobivad.

Vastuolul peaks riiklike pingete neutraliseerimiseks olema piisav kandepind. Lihtne matemaatika ütleb, et igaüks meist peaks järjekindlalt iga kuu viskama ära 1,6 kilo puhast toitu. Jagame kilodes. 25 000 000 : 20 = 1 250 000. Eestis elab 1 318 700 inimest. Vaid umbes 69 000 Eesti elanikku on toiduraiskamise patust priid. Seda on vähem kui absoluutses vaesuses elajaid, seega peab keegi kuskil ka nende eest toitu minema loopima.

Juhul muidugi, kui 25 000 tonni tavakodanike laristamist tõeks osutub. Ma ei kujuta küll ette, millistel prügimägedel ja milliste kaaludega see tonnihunnik leiti.

Tööpõrgust tarbimisparadiisi

Minu hea tuttav töötab tootmisettevõttes allüksuse juhina. Ta rääkis, et nende töötajatest kuhjavad just need, kelle palk on miinimumi piiril, palgapäeval toidukärud head-paremat täis. Küsimusele, miks nad kuu lõikes ei kalkuleeri ja soodustusega toiduaineid vähestes kogustes ei osta, vastatakse: “Siis pole meil sedagi rõõmu, mille nimel tööd teha – vähemalt kord kuus võin ma endale lubada osta just nii palju ja just seda, mida tahan!”

Vaadake nädalavahetustel kaubanduskeskusi – kõigi sissetulekurühmade inimesed tunglevad ja osatav kokku hulga asju, mis leiavad peatselt tee prügimäele. Mitte ainult toitu, ka riideid, kodukaupu, mida iganes. Meie majanduskasvu-mantrat kordav ühiskond on sisendanud, et elu eesmärk on materiaalne heaolu, mille ekvivalent on võimalikult suur tarbimine. Võidab see, kel on surres rohkem asju.

Kui aastatuhandeid käskis religioon kannatada pärast surma saabuva paradiisi nimel, siis tänapäeval on asi märksa lihtsam. Iga nädalalõpp võib moodsat tarbijausku inimene oma tööpõrgust auga tarbimisparadiisidesse suunduda. Kui mujal sind ostjana ei hinnata, siis vähemalt toidupoes võid kord kuus end kuningana tunda. Siis aga tuleb riik ja ütleb, et sa oled süüdi raiskamises. Alles ütlesid, et pole oma eluga rahul ja ometi võid kord kuus tervelt kilo toitu ära visata! Mille üle sa virised! Kasvata majandust, lüpsa makse, mata oma pahed aktsiisikasvu ja ära topi oma nina riigi otsustesse. Meie Toompeal teame paremini, millega Eesti loodust saastada ja kuhu sinu raha raisata! 

Kuidas saaks eratarbimist – väga sügaval ühiskonna ihus toimuvat protsessi – reguleerida riigikogu? Kuidas saab seadusandja määratleda, kui palju pean enda ostetud toidust ära sööma või kui palju ostmata jätma? Parimal juhul saab vastu võtta seaduse, et suured kaubanduskeskused peavad äravisatava toidu ametliku programmi kaudu Toidupangale annetama. Aga ei. Teeme ikka uuringu, loome töörühmad (mille kaudu omadele projektirahasid jagada), loome mõne veebilehe, mida nagunii keegi ei loe, kleebime tänavale mõne “Ära viska toitu prügikasti” plakatigi (mille tootmiskulude eest saaks sadu vaesuses elavaid lapsi söönuks). Tekitame hulga debatte, mille käigus saavad end rahva huvide eest seisjatena eksponeerida need riigikogu liikmed, kes muidu peaks rääkima inimesi tegelikult mõjutavatest ebapopulaarsetest otsustest.

Toiduraiskamise vähendamise kampaaniaga paiskame meediasse hulgaliselt arutelusid, mis viivad inimesed kõrvale ühiskonna valupunktidest ja panevad üksteise kõride kallal närima. Ja ootame 2019. aasta valimisi. Toimuva nagina varjus otsustame käima lükata mõne ühiskonda tegelikult aastakümneid mõjutava protsessi: näiteks Rail Balticu rajamise või Tartu tselluloositehase ehitamise, mis viimsegi looduskeskkonna Hiina pappkarpideks vormistab ja meile saastatud Emajõe jätab.

Head inimesed, kes te seda arvamust loete! Palun selle asemel, et tormata süüdlasi otsima ja materdama, võtke hetk ja märgake, kuidas me ise laseme kõigel sellel juhtuda. Kõigel, millega me tegelikult rahul pole. Kui poliitikute eesmärk on hoida meie pinged “õiges kanalis” kuni järgmiste valimisteni, siis ehk oleks mõistlik meeles pidada, et see, mida praegu tunneme, on meie endi mitmetel eelmistel valimistel tehtud otsuste tulemus. Üht broileripunti teise vastu vahetades see muutus ei toimu. Muutus algab hetkest, kui otsustame ise teadlikult muutuda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee