Kommentaar

Mart Soidro | Täna 30 aastat tagasi (8)

Mart Soidro, literaat, 1. veebruar 2018, 18:26
 
„Läbi äreva vere veel kandub hõik. Ja see on kutse. Ja see on kõik” – nii võiks alustada seda tähtpäeva mõtisklust. Keda siis veel tsiteerida, kui mitte Hando Runnelit?

Paraku pole mul alust väita, et täna 30 aastat tagasi said tudengipoisid miilitsatest jagu. Nagu kaheksa aastat varemgi, kui USA üliõpilased võitsid Lake Placidi taliolümpiamängude jäähokiturniiril elukutselisi Vene sõjaväelasi.

Sellist au me ei vääri, kuigi 2. veebruaril 1988 olime juba kahevahel: kas kuulata vaenulikke lääne raadiojaamu ja viia oma nahk turule koos MRP-AEG seltskonnaga või passida ajaloolist hetke natuke eemalt. Ei hakka teiste eest kostma, kuid mina olin suurema osa sellest õhtust Tähe tänava alguses, kusagil seal, kus elas Andrus Ansipi ämm ja kus väimeespoegki aega veetis. 

Muidugi kahetsen tagantjärele Marju Lauristinile kergekäeliselt antud lubadust, et üliõpilane ei lähe meeleavaldusele ega jää vahele. Eks suur õpetaja haistis juba 30 aastat tagasi, et tema lemmikmurelapsel on haruldane komme sattuda kõikvõimalikesse sekeldustesse, mis eriti Vene ajal talle – aga kaaslastelegi – pahandusi ja kannatusi tekitasid.

Aga see pole vabandus, õigustamaks tõsiasja, et samal ajal, kui teisitimõtlejad olid eesliinil (enamik küll kordusõppustel, haiglas, ülekuulamisel või veel vangilaagris, nagu Mart Niklus ja Enn Tarto), ajasid minusugused vennikesed asju tasa ja targu.

Silmade avamise päev

Olen ühte meelt Jüri Adamsiga, kes tõdes 15 aastat tagasi Eesti Päevalehele antud intervjuus: „Tol päeval tuli valida, kas minna edasi koerte ja kumminuiadega või mitte. Hirveparki loen muidugi ülioluliseks sündmuseks, aga 2. veebruar tõi paljudele kaasa hirmust vabanemise.” Küsisin eelmisel laupäeval rahvusraamatukogus Peeter Luksepa mälestuskonverentsil meie põhiseaduse peaarhitektilt igaks juhuks üle, kas tsitaat oli täpne. Oli täpne, ja nii mõtleb riigikogu liige ka praegu. Seda teen minagi.

Mõtet laiendades: 2. veebruaril 1988 kadus vähegi rahvuslikult mõtlevates inimestes usk kommunistlikusse parteisse ja nomenklatuuritegelastesse. Sai selgeks, et neid jõumehi ei saa kopika eestki usaldada ega lahterdada stalinistideks ja rahvuslikult mõtlevateks parteitegelasteks. Ühesugused närukaelad ja nahahoidjad olid nad kõik.

Julmalt öeldud? Ärgem unustagem, et 16. jaanuaril oli saanud EKP ideoloogiasekretäriks Indrek Toome, kes juhtis kaks ja pool nädalat hiljem juba Tartu rahu 68. aastapäeva operatsiooni. Kas peaks nüüd Rein Ristlaane mantlipärijat tänama suurema vägivalla ärahoidmise eest? Koerad, kumminuiad ja helendavad kaitsekilbid olid vaid ennetavad vahendid, et tulipead ei tormaks ja perestroika ikka kestaks?

Nali naljaks, aga see on vist ainus kord meie ajaloos, kui kollaborandid üritasid rahva meelsust väljaõpetatud koerte abil taltsutada. Tõsi, keegi ei saanud vist sel külmal talveõhtul pureda. „See, keda koer on korra näksanud, ei tule enam tänavale,” olevat Andrus Ansip öelnud samal õhtul Robert Närksale neljasilmavestluses (Eesti Ekspress, 25.10.2007). Kui ta seda ka tõepoolest ütles, siis heastas selle 19 aastat hiljem peaministrina ja pronkssõdur ei riiva enam tallinlaste silma.

Jää hakkas pragunema

Nii mõnigi uljaspea sattus sel Eesti ajaloo murrangulisel päeval nii-öelda plate peale, mõni söakam võis saada isegi kere peale, aga juba lähikuud näitasid, et hallivatimeestelt saadud kolakas vääris kokkuvõttes küünlaid.

24. veebruar Tammsaare ausamba juures, 1. ja 2. aprillil Toompeal peetud Eesti loomeliitude ühispleenum, 13. aprillil saates „Mõtleme veel” välja käidud Edgar Savisaare Rahvarinde loomise idee ja 14.–17. aprillini kestnud Tartu muinsuskaitsepäevad. Eestist oli äkki saanud Baltikumi tiiger, teenäitaja! Kuigi veel aasta varem, 23. augustil sõpradega Riias vabadussamba lähedal seistes olime kadedad lõunanaabrite peale, kes suutsid juba 1987. aasta kuumal augustisuveõhtul korraldada mitu korda võimsama meeleavalduse kui samal ajal Hirvepargis.

Aga jõudsime neile järele! 1.–3. juulini 1988 aastal olid ärksamad tudengiikka jõudnud tüdrukud ja poisid Vilniuses ja Gaudeamusel. Õmblesid seal Molotovi-Ribbenropi salaprotokolli kiuste hulga kollasesest, rohelisest ja punasest riidest plagusid. Ja andsid need sobival hetkel lauluväljakul saatusekaaslastele üle. Mine võta nüüd tagantjärele kinni, kas Leedu sõbrad said ikka meie särkidel olevast kindlas kõneviisis väitest: „Ükskord on Eesti riik!” aru.

Kust ühtäkki selline julgus, võib lugeja küsida.

Nojaa, me ei saanud milleski kaljukindlad olla. Vaevalt et keegi siis teadis, et kaks tulevast Eesti vabariigi siseministrit, Kalle Laanet ja Andres Anvelt õpivad juba Tallinna miilitsakoolis.

Tugi tuli tollastelt dissidentidelt, kes tõmbasid teadlikult enda peale kommunistide kõige ägedama tule. Minu sügav lugupidamine MRP-AEG võitlusgrupile. Tänu temale said ka tagapool olevad maailmaparandajad kergemalt hingata ja vabamalt tegutseda.

8 KOMMENTAARI

e
Elukutseline Setu 2. veebruar 2018, 14:26
Jälle üks vabadusvõitleja kirjutab enda võitlustest samas unustmata reformi toiduahela poole kummardusi tegemast. Kuidagi lõhnab ... imelikult.
p
Peeter 2. veebruar 2018, 12:55
„„See, keda koer on korra näksanud, ei tule enam tänavale,” olevat Andrus Ansip öelnud samal õhtul Robert Närksale neljasilmavestluses (Eesti Ekspress...
(loe edasi)
Loe kõiki (8)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee