SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 24. koht: „Soome, Soome, perkele Soome, ma tahan sinna saada!“*

Okupatsiooniaastail olid kõik välisriikide saatkonnad Tallinnas suletud. Väljapoole NSV Liitu reisimist tuli eestlastel organiseerida Moskva kaudu. See tähendas esmalt ränga bürokraatiarägastiku läbimist ja seejärel vastavatelt ametkondadelt väljasõiduloa ootamist. Kuigi Tallinna ja Helsingi vahel sõitis regulaarne laevaliin, tuli teistesse riikidesse reisida ikkagi läbi Moskva.

Ainsa välisriigi esindusena töötas Tallinnas Soome Leningradi peakonsulaadi konsulipunkt. See avati 1969. aastal peamiselt Soome ehitajate teenindamiseks, kuid töötas perioodiliselt ja seetõttu tuli ka Soome reisimiseks enamasti minna viisat taotlema Moskvasse või Leningradi.

1980ndate lõpul leevendas Nõukogude Liit reisimispiiranguid. Muu hulgas tähendas see ka Soome reisimise lihtsustumist, mida eestlased hakkasid massiliselt kasutama. Soome viisat sai hakata taotlema ka Tallinnas Mustamäel, kuhu soomlased olid 1980ndatel üürinud korteri (Sütiste tee 12–1). Just sinna tekkisid kõigepealt pikad viisataotlejate järjekorrad.

1990. aastal kolis konsulipunkt suurematesse ruumidesse Liivalaia tänavas (praegu Swedbank Eesti peakontor). Viisataotlejate hulk kasvas aasta-aastalt väga kiiresti. 1988. aastal andis Soome eestlastele 4200 viisat, järgmisel aastal juba 44 500, aastal 1990 anti viisasid 94 000 ja aastal 1991 üle 100 000. Pikad viisajärjekorrad Sütiste teel ja Liivalaia tänavas on eestlaste mällu sööbinud.

Suur osa taotlejatest reisis Soome esimest korda ja sellega ei olnud soomlased arvestanud. Konsulipunktis töötanud on meenutanud, et mõnikord oli raske läbi rahvasumma konsulaadi ukseni jõuda. Samuti tähendas see meeletut tööpinget – päevas vormistati üle 500 viisa. Ootejärjekordade lühendamiseks hakkas Soome lõpuks rohkem väljastama ka mitmekordseid viisasid, kuid viisataotlejate hulka see eriti ei vähendanud.

Eestlaste meeletu tungi Soome põhjustas paljuski uudishimu (Soome oli lähim välismaa, kus väga vähesed olid saanud käia), aga ka suhete sisseseadmine sama eriala inimeste, töökollektiivide, õpilaste jt vahel. See oli aeg, kui eesti ja soome inimesed seadsid hulgaliselt sisse ka isiklikke suhteid. Paljud Soomes käijad olid isehakanud ärimehed, kes hakkasid Eestisse kõikvõimalikke kaupu vahendama. Üle lahe Soome viidi aga alkoholi ja sigarette, mida sai kopsaka vaheltkasuga müüa.

Viisade taotlemine ja saamine muutus Eesti iseseisvuse taastamise ning Soome suursaatkonna taasasutamise järel lihtsaks. Mitu aastat oli üheks põhiküsimuseks, millal saavad eestlased taas viisata Soome reisida. Soomlased olid viisavabaduse kehtestamisel ettevaatlikud, sest kardeti eestlaste massilist Soome kolimist. Viisavabadus jõustus viimaks 1. mail 1997. Ajaloos juhtus see teist korda – esimene viisavabadus Eesti ja Soome vahel kehtestati 1. juunil 1927.

* Esimene rida laulust „Soome (Eesti in my mind)“, mis kõneles iroonilises võtmes eestlaste Soome-ihalusest. Laulu tegi telemees Ivar Vigla ansambliga Vahe ja see oli nii-öelda Eesti vaste Soome muusikalegendi Juice Leskineni 1983. aastal loodud laulule „Eesti in my mind“.

Allikad:

· Soome suursaatkonna veebikülg: http://www.finland.ee/Public/Default.aspx

· Piret Kooli „Soome ajaleht: eestlased taotlesid viisasid kas või korstna kaudu“. Postimees, 26.04.2017.

· „Konsulaartöötaja: mõnikord oli isegi raske läbi rahvasumma saatkonna ukseni jõuda“. Postimees, portaal Soome 100, 27.04.2017.

· Raadio 2 „Viis välismaist laulu, mis räägivad Eestist“. ERR, 22.02.2010.