Raivo Kalle, etnobotaanik 30. jaanuar 2018 18:21
Sattusin 9. jaanuari Õhtulehest lugema huvitavat artiklit „Statistikaamet: eestlased on endiselt metsarahvas“. Kuna metsa ja kultuuri teema pakub mulle huvi nii isiklikult kui ka teadlasena, tekkisid mul loetu põhjal nii mõnedki mõtted. Artikli juures oli kaks kaarti: üks 1924. aastast, teine 2016. aastast, mõlemal oli kujutatud Eesti metsasust.

Väidetakse, et 1924. aastal oli metsasus 20,5% ja 2016. aastal 51% ning tuuakse välja, et kuna põllumaa pindala pole selle ajaga vähenenud, siis on metsasuse suurenemine tulnud looduslike rohumaade arvelt. Kuid mitte ainult – olulise panuse andis nõukogudeaegne ulatuslik metsastamine eelkõige mere- ja järveäärsetes liivikutes. Nüüdseks annavad need alad juba metsa mõõdu välja, kuid kallihinnalist tarbepuud sealt ei saa, sest puud on kasvanud tihti kõveraks ja on liialt okslikud.

Statistilised trikid

Mõiste „looduslik rohumaa“ tähendab lagedaid alasid, nagu luhad, loopealsed ja sooheinamaad. Teine osa on puudega kaetud ala, mida tunti niitude, metsade, metsaheinamaade ja heinaaedadena. Ka looduslikud karjamaad jagunesid lagedateks karjamaadeks ja puudega metsakarjamaadeks.

Viimased kadusid seoses suurfarmide tekkega nõukogude ajal ja ulatuslike maaparanduskampaaniatega, millega kultuurkarjamaid tegema hakati. Maaparandus mõjutas tugevalt ka varem lagedaid sooalasid, mis hakkasid liigvee ära juhtimise tõttu kiiresti metsastuma. Ka nendele aladele kasvanud metsast ei saa veel kallimat puitu.

Metsas karjatamisel on aga ka eeliseid: kuumal päikeselisel ajal on loomadel hea varjus olla ning vihmase ja tuulise ilmaga kaitset saada. Kui liita kõik puudega kaetud looduslikud alad, kus tehti heina või karjatati loomi, siis 20. sajandi alguseks oli selliseid alasid ligikaudu 20% Eesti pindalast ja need ei vähenenud oluliselt ka 1924. aastaks. Seega saab väita, et metsasus oli Eestis tol ajal kindlasti hoopis üle 40%.

1924. aasta kaardil on näha, et kõige vähem, kuni 10% metsa, oli Lääne-Eestis ja Saaremaal. Samas arvavad botaanikud Toomas Kukk ja Kalevi Kull oma „Puisniitude“ raamatus, et kogu see ala oli varem kaetud valdavalt puisniitudega, millest on nüüdseks alles vaid murdosa. Isegi Eesti suurim puisniit Nedremaa pole oma 80 hektariga võrreldav omaaegsete tuhandete hektarite suuruste aladega. Nüüd arvatakse Eestis olevat puisniite vaid 800 hektarit. Järelikult on need umbes 80 aastaga drastiliselt – tuhat korda –vähenenud.

Siinkohal tuleb rääkida ka normidest. Tänapäeval ütleb seadus, et kui hektaril on rohkem kui 50 puud, siis pole tegemist enam niidu ega karjamaaga. Vanasti selliseid piiranguid polnud.

Olen teinud etnoökoloogilisi välitöid ja küsitlenud koos kolleeg Renata Sõukandiga rohkem kui sadat saarlast, kellest enamik olid eakad ning üsna paljud mäletasid Teise maailmasõja eelset aega. Selgub, et metsaheinamaad ja karjamaad olid tunduvalt tihedamad, kui norm tänapäeval ette näeb, ja andsid välja pigem metsa mõõdu.

Nagu öeldi, oli kogu Saaremaa varem väga roheline, vastupidi sellele, mida kaart näitab – seal poleks metsa justkui olnudki. Need metsad olevat olnud lillerikkuse ja korrastatuse tõttu võrratult ilusad. Neis pidi raiuma võsa ja korjama murdunud oksi ning tuulega langenud puid. Kõik see leidis kasutust – tükeldati küttepuudeks või kui suvel võsa raiuti, siis tehti lammastele talviseks söögiks lehevihtasid.

Tänu korrastustööle sai puude vahel paremini niita ja loomad ei vigastanud seal ennast. Lisaks sai ka talvepuud tehtud. Praegusi oksarägaga raiesmikke ja võssakasvanud tihedaid padrikuid kirjeldasid saarlased üsna kurval toonil.

Metsa enam polegi?

Aga miks siis statistika väidab vastupidist? Nimelt kajastab statistika vaid seda ala, mida kasutati põlismetsana ehk kus ei tehtud heina ega karjatatud. Ning mis peamine, need olid enamasti püsivad alad, kus kasvasid kõrged puud. Metsa majandati valikraietena, aga kunagi ei raiutud seda hektarite või kümnete hektarite viisi lagedaks nagu nüüd.

Postimehe poolt aasta inimeseks valitud ökoloog Asko Lõhmus on oma meeskonnaga hinnanud praegusi raiesmikke väga suurteks, mis ulatuvad juba kümnetesse hektaritesse. Seega, kui arvestada praegusest metsasusest maha kõik lagedaks raiutud alad, siis kas üldse jääbki alles sama palju metsa kui 1924. aasta ametlikus metsastatistikas, rääkimata tänapäevasest statistikast? Loomulikult peavad metsamehed metsaks raiesmikule kasvanud võsa, millel on vastav tihedus ja kõrgus, aga inimese jaoks pole see enam mets.

Jah, lühikest aega on metsamajanduses ka varem kasutatud valikraie asemel intensiivset lageraiet, kui 1899. aastal avati Pärnus Waldhofi tselluloosivabrik, mis vajas toorainet. Tol ajal osati tselluloosi valmistada vaid kuusest, peamiselt peenemast puust, mis palgi mõõtu välja ei andnud.

Mõnes mõttes rajati tollal raiesmikke selleks, et saada neist tulevikus üheealist noort kuuse-tarbepuitu. Selliseid alasid hakati kutsuma Waldhofi raiestikeks. Õnneks ei suudetud tol ajal kogu Eesti põlismetsa pöördumatult muuta, sest algas Esimene maailmasõda ja too vabrik likvideeriti 1915. aastal. Aga selline intensiivne raie jättis maastikule kahjuks oma jälje, eelkõige ümbruskaudsetele Pärnumaa ja Viljandimaa metsadele.

Praegune metsaraie on lausaline ja kallihinnalise rasketehnikaga majandatakse valikuta nii kuusikut kui ka lepikut. Paberitööstuski on arenenud ning ka lehtpuust osatakse paberit teha. Nii et Emajõe äärde Tartu külje alla rajataval tselluloosivabrikul oleks Eesti metsale ja maastikule suurem mõju kui omaaegsel Waldhofi vabrikul, sest see asub Kesk-Eestis ja mõjutab olulisemalt suuremat Eesti piirkonda kui Pärnu ümbrus ning ka tarbimine on mitmeliigilise puidusortimendi tõttu agressiivsem. Aga see on juba tuleviku teema.

 Autor on etnobotaanik, kes on põhjalikult uurinud eestlaste taimekasutust