2
fotot
(Estonian Theatrical Distribution OÜ)

Ma ei ole kunagi suurem asi iluuisutamise sõber olnud. Telerist talviseid olümpiamänge jälgides vaataks meelsamini ikka neid traditsioonilisemaid Eesti alasid, nagu murdmaasuusatamine, kahevõistlus ja muu säärane. Senimaani oleks isegi curlingut eelistanud. Oma aja tippsportlase Tonya Hardingi pöörast elu kirjeldav „Mina, Tonya“ tegi minust aga fänni!

Eks too vasttärganud huvi hääbub peagi, nagu sellistel juhtudel ikka kombeks, ent see ei muuda asjaolu, et „Mina, Tonya“ näol on tegemist esmaklassilise filmiga. Olgugi, et tegemist on n-ö tõsielulise linateosega, ei tee autorid saladust asjaolust, et igat elementi on teadlikult ja meelega üle võlli keeratud ning vastamine reaalse eluga ei pruugi sajaprotsendiliselt kattuda. Heakene küll, „ei pruugi“ on leebelt öeldud, sest internetis eksisteerib ohtralt materjale, mis tõestavad, et film Tonya Hardingit reaalsusest tunduvalt sümpaatsemaks kujuks maalib.

Film tabab kõiki olulisi momente - raske lapsepõlv, Hardingi keskmisest karmim suhe enda emaga, esmakohtumine enda tulevase abikaasa Jeff Gilloolyga, esimene kolmik-axel ameeriklanna poolt välisvõistustel… Kõik see kulmineerub nüüdseks kurikuulsa juhtumiga, kus Hardingi kaasmaalasest rivaali Nancy Kerrigani põlv puutus kokku teleskoopnuiaga. Margot Robbie teeb oma ühe parima rolli ning tema sooritusest kumab aeg-ajalt läbi ka mõne eelneva filmi võnkeid. Üheks selliseks näiteks on paari aasta taguse rämpsfilmi „Suitsiidisalk“ üks kangelastest, Harley Quinn, kelle hullumeelsuspuhanguid Robbie aeg-ajalt ka käesolevas filmis edukalt ekraanile on toonud.

„Mina, Tonya“ ei paista silma vaid intrigeeriva loo ja näitejate suurepäraste sooritustega. Kiita tuleb ka äärmiselt oskuslikku kaamera- ja montaažitööd, mis linateose meeldejäävaks muudavad. Toda eelnimetatud ülevõlli-elementi võimendatakse aeg-ajalt ettejuhtuvate neljanda müüri lõhkumismomentidega, mis aitavad žanrite vahel ujuvat filmi komöödialainetele lükata. Kiita saab mõnusalt tuttavlikku heliribagi, kuigi siinkohal tekkis palju paralleelle viimastel aastatel sama nostalgiasügelust kratsinud „Galaktika valvurid“ filmiseeriaga. Seda eelkõige just põhjusel, et valdav enamus muusikapaladest figureerivad mõlemas filmis.

„Mina, Tonya“ on meeliülendavalt hea film, mis mängib vaataja tunnetega. Olgugi, et reaalses maailmas eksisteeriv Tonya Harding sinu sümpaatiat väärida ei pruugi, torkab lõputiitrite ajal pähe, et äkki tehti vaesele neiule omal ajal liiga?

Lisaks plusspunkte tobenaljaka stseeni eest, kus üks ähmi täis jobu peaga klaasukse sisse lööb.

Jaga artiklit

5 kommentaari

J
Jah  /   22:27, 3. veebr 2018
Üritan veelkord: Tonya Harding tänu oma raskele lapsepõlvele Tellis mehe, kes pidi läbi läikama konkurendi kanna kõõlused. Kuna aga mees ei nõustunud, siis tahtis ,et murrab konkurendi jalaluu enne olümpiat.Tänu sellele, et asi tuli välja, sai Tonya eluaegse võistluskeelu. Kas on korrektne kirjutis
N
no  /   22:19, 3. veebr 2018
Moderaator, nüüd panid küll puusse,alles mned päevad tagasi oli artikkel sellest Tonyast ja seda lugesin juba olümpia ajal,mis toimus,kui sa polnud veel sündinud ilmselt. Palun loe komm enne läbi,kui kustutad, eks.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis