ROKi president Thomas Bach keskel. (FABRICE COFFRINI)

Sissejuhatuseks üks viktoriiniküsimus: kust on viimasel ajal tulnud kõige rohkem rumalaid ja kahetsusväärseid otsuseid? Need, kes pakuvad kõhklematult Stenbocki maja, panevad täiega puusse. Õige vastus on Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK)!

Kuigi ma ei poolda vägivalda ega äärmuslikke karistusmeetodeid, kangastub maailma spordi katusorganisatsioonile mõeldes silme ette vihast vahutav Rein Lang, kellel oli soov visata meie kultuuriministeeriumisse käsigranaat. Kodanik Langi raevuka väljaütlemise tagamaid mäletavad kõik poliitikahuvilised kaasmaalased, kuid siinkirjutaja pahameele põhjustest tuleb juttu alljärgnevalt.

Enne 2014. aasta Sotši olümpiat rääkisid ja kirjutasid paljud arvamusliidrid, et Ukrainas sõdiv Venemaa ei tohiks spordipidu korraldada. Ma ei vaielnud neile vastu, ent äärmuslikku otsust toona ei langetatud ja meie idanaabrid said puhtsportlike kohustustega hakkama.

Paraku anti 2018. aasta talimängude korraldamisõigus Lõuna-Koreale, mis on vähemalt sama kahetsusväärne otsus kui eelmise olümpia usaldamine venelastele. Sotši mängude ajal asus kriisikolle teisel pool Musta merd, kuid Pyeongchangist vaid kiviviske kaugusel möllab Põhja-Korea diktaatorist juht, kes tuletab üha sagedamini meelde, et tema kaugmaaraketid suudavad tabada ka USA maismaaosa.

Leheneegrina Sotši sõites ei peljanud ma kordagi, et rindejoon võib eriti dramaatiliselt muutuda. Pyeongchangi mul õnneks asja pole, küll aga kardan kolleegide ja olümpiaturistide tervise ja julgeoleku pärast. Pealekauba olen üsna kindel, et Lõuna-Koreas õiget spordimelu ei teki. Kindlasti veetakse bussidega võistluspaikadesse kohalikke inimesi – see on ju kõnealuses regioonis tavapärane trikk –, kuid nad ei suuda luua nii mõnusat õhkkonda nagu norralased 1994. aasta Lillehammeri olümpial.

Veel rohkem on ärritanud olümpiapääsmete jagamise põhimõtted. Kujundlikult väljendudes paotati kõigepealt kitsast peaust, mille vahelt mahtus sisse käputäis tugevaid sportlasi. Seejärel tegeldi sõna otseses mõttes propagandaga. Eksootiliste riikide esindajate (keeldun neid nimetamast sportlasteks) lubamine olümpiaareenile annab ametnikele jälle võimaluse taguda rusikaga vastu rinda ja siristada lihtsameelsetele, kui vingelt talisport maailmas areneb.

Lõpuks avati ka tagauks, mille kaudu lubati olümpiale kõik need, kes algul esimestena joone alla jäid. Tõsi, nii mõnigi neist vääris Pyeongchangi-piletit. Aga Eesti koondise näitel võib julgelt väita, et kohtade ümberjagamise tõttu pääseb olümpiale võistlema mitu sportlast, kelle tegelik tase sinna ei küündi.

Eraldi teema on dopingupatuste venelaste grillimine ägedal tulel. Lõpuks on tekkinud totter olukord, et ametnikud ei saa ise ka täpselt aru, milliste põhimõtete järgi venelasi olümpiale lubati. Vapustav oli lugeda ROKi seisukohta, et nad jätavad endale õiguse otsustada, kelle maailma suurimale spordivõistlusele kutsuvad. Vahet polegi, kas sportlase dopingupatud on tõestatud või ei ole!

Olümpiarõngaste isandad on andnud endast kõik, et devalveerida Pyeongchangis jagatavate medalite väärtust. Nüüd on täiesti kindel – need ei ole enam nii väärtuslikud auhinnad, nagu olime siiani harjunud arvama. Ja sellest on mul küll siiralt kahju.

Jaga artiklit

17 kommentaari

  /   12:53, 1. veebr 2018
"Toorpiim" pole mingi toorpiim vaid valmis toit. Kas rinnaga toitvad emad söödavad lastele toorpiima, et siis nagu mingit valmistegemata produkti? Piima töötlemine ei ole sellest vastuvõetava toidu valmistamine, see on piima tööstuslikult vajalikku ühtlasse konstentsi viimine ja selle säilivusaja pikendamine turu vajadustest lähtuvalt.
V
Vanakala  /   17:27, 30. jaan 2018
sest ullikse om palju

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis