Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 26.koht: ESTOst sai suurim eestlaste kultuurimanifestatsioon maailmas  (1)

Indrek Riigor, 29. jaanuar 2018 00:01
Esimese ESTO auks välja antud mark.
1972 pidasid väliseestlased Kanadas Torontos esimesi ülemaailmseid „Eesti päevi“ (tuntud kui ESTO päevad), millega pandi alus unikaalsele eestlaste globaalsele kokkutulemisele, kultuuri hoidmisele ja iseseisvuse taastamise nõudmisele.

Suure põgenemise järel 1944 maailma laiali pillutud eestlased organiseerusid kiiresti: aastatel 1946–1953 moodustati mitu ülemaailmset eestlaste organisatsiooni kuni eksiilvalitsuseni välja, mis aitasid kodumaa kaotanutel keelt ja kultuuri elus hoida ning iseseisvust tagasi nõuda. Juba 1950. aastatel oli selge, et ainult kodumaal alguse saanud traditsioonide elushoidmisest ei piisa. Vaja oli aidata peale kasvavat noorte põlvkonda kaasaegsemas vormis eestluse juures hoida.

Samal teemal

Tulevase ESTO eellooks olid piirkondlikud eestlaste kokkutulekud, millest suurimaks kujunes 1957. aastast peetavad Põhja-Ameerika „Eesti päevad“. Kui 1968 toimusid rohke osavõtuga Rootsi „Eesti päevad“ Stockholmis, võeti päevakorda ülemaailmsete „Eesti päevade“ korraldamine. ESTO initsiaator ja korraldaja oli Põhja-Ameerika „Eesti päevade“ eestvedaja Robert Kreem (1923–2006), kel tuli teha suur töö, koordineerimaks kõigis eestlaste asukohamaades ESTO ettevalmistamiseks loodud komiteede tegevust.

8.–16. juulini 1972 toimusidki Torontos esimesed ülemaailmsed „Eesti päevad“, mida hiljem hakati nimetama ESTOks. Päevad algasid 15 000 inimese rongkäiguga Toronto südalinnas. Kolonni ees kanti plakatit, mis nõudis Eestile vabadust. Sama nõue oli kirjas hiigelsuurel riidepalakal, mida vedas linna kohal tiirutanud lennuk. Kõnekoosolekul esines Kanada ekspeaminister John Diefenbaker, tervituse läkitasid nii uus Kanada peaminister Pierre Trudeau kui ka USA president Richard Nixon.

Eestlaste globaalne kokkusaamine oli võimas: laulupeol osales 1400 lauljat ja ligi 9000 kuulajat, gaidide ja skautide suurlaagris Kotkajärvel 1200 noort, jumalateenistused kuues kirikus, spordivõistlused 11-l alal, 17 konverentsi ja 250 ettekannet, nelja eesti teatri etendused, üheksa näitust raamatutest ja eksliibristest kuni rõiva-, tarbe- ja kujutava kunstini välja.

Kanada ajakirjanduse huvi toimuva vastu oli suur: rahvuslik telekorporatsioon CBC tegi igal päeval toimuvast uudisloo ja pani kokku tunnise ülevaatesaate. Innukalt jälgis toimuvat ka NSV Liit, kes avaldas ametlikku protesti Ottawa saatkonna vahendusel.

ESTOt hakati korraldama iga nelja aasta tagant suure eestlaste kogukonnaga maades. Sisult ja suunitluselt jagunesid need kaheks: ESTO päevad, mis toimusid enne Eesti iseseisvuse taastamist (II ESTO USAs Baltimore'is 1976, III ESTO Rootsis Stockholmis 1980, IV ESTO Kanadas Torontos 1984 ja V ESTO Austraalias Melbourne'is 1988) ja need, mis on toimunud pärast Eesti iseseisvuse taastamist (VI ESTO USAs New Yorgis 1992, VII ESTO Rootsis Stockholmis ja Eestis Tallinnas 1996, VIII ESTO Kanadas Torontos 2000, IX ESTO Lätis Riias 2004, X ESTO Saksamaal Münsteris 2009 ja XI ESTO USAs San Franciscos 2013).

Kuna eestlaste ülemaailmseks kokkusaamise kohaks on järjest enam saanud kodumaal toimuvad laulupeod, on Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu teinud ettepaneku lõpetada ESTO traditsioon viimase ESTO pidamisega Helsingis ja Tallinnas 2019. aasta suvel vahetult enne üldlaulu- ja tantsupidu.

 Allikad:

  •  Dokumentaalfilm „ESTO läbi aegade“ (režissöör Sulev Talberg). ERR, esmaeeter 06.08.1996.
  • Kaire Tensuda „Põhja-Ameerika Eesti Päevad kui eestlaste esimene suurkogunemine“. Estonian World Review, 07.09.2007.
  • „Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu teatab: Viimane ESTO toimub aastal 2019 Helsingis ja Tallinnas.“ Sada aastat Eesti Vabariiki veebikülg: 16.07.2016.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee