Foto: Teet Malsroos
Taavi Libe, raadioajakirjanik 28. jaanuar 2018 19:40
Kui Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks valmistumisel tuldi lagedale aktsiooniga teha kodumaale kingitusi ja koguda need internetilehele, olin pisut skeptiline. Esiteks tundus see liigagi viljakas pinnas kõikidele Jaan Tatikatele, kellel tekib võimalus Eesti suure juubeli tuules oma ogaraid kinnisideid avalikkuse ette laotada ning neile toetust paluda.

Teiseks oli pehmelt öeldes pentsik, kuidas järsku oli peaaegu iga tegu kingitus riigile. Alates värskendust saanud küla kiigeplatsist ja lõpetades kultuurimajas toimuva mälumängusarjaga. Neil oli väheke viielise põhikooliõpilase lõputunnistuse mekk küljes. Ühest küljest küll kingitus vanematele, aga teisest küljest jääb ju laps lõppude lõpuks õppimata lolliks.

Kingitus teeb tuju heaks

Vähem kui kuu aega enne Eesti sünnipäeva on mu seisukoht põhjalikult muutunud. Aasta esimene kuu on nii ühe kui ka teise teema osas kulgenud üksteise siunamise tähe all. Eks kirutud on ju kogu aeg, aga uue meedia võimalused annavad sellele laiema mõõtme ja see taastoodab reaktsioonilisi väljaütlemisi. Keskendugem siis tõesti pigem kingitustele, sest nende saamine teeb tuju üldjuhul heaks.

Nagu juba mainisin, on kingituse mõiste saanud EV100 kontekstis üpris laia haarde. Seega usun, et kellelgi pole midagi selle vastu, kui suure kingi alla võiks koondada elurõõmsad eakad eestlased. Näiteks oli mul eelmisel nädalal kohtumine 80aastase poliitiku ja sotsioloogi Liis Klaariga. Kutsusin kuldses eas daami tema sünnipäeva eel raadiomajja, et rääkida elust Eestis. Muu hulgas tegime juttu väidetavalt loomisjärgus olevast eakate erakonnast. „Kui see tehakse vingumiseks, siis mina kaasa ei löö!“ põrutas proua Klaar, tellis Uberi ja sõitis koju kringlit küpsetama. Terveks päevaks tegi tuju heaks!

Ja tuli välja, et see kohtumine polnud kingitus ainult mulle, vaid ka kogukonnale. Nimelt sain pärast intervjuu eetriskõlamist kirja Kohila vallavalitsusest, kus kurdeti, et Klaar oli intervjuus Kohilat ebaõiglaselt halvustanud. Tõele au andes ei teinud me Raplamaa vallast poole sõnagagi juttu, kuid kirglik proua tõi välja, et eakate teenusmajad või pansionaadid peavad paiknema elu tuiksoonel mitte Kapa-Kohilas, nagu tavatsetakse kõnekeeles suvalise kolka kohta öelda.

Siiras uhkus kodukoha üle

Mõistagi ei saa Raplamaa rahvale ette heita, et see mitte just positiivsusest pakatav väljend neil pisut hinge kriibib. See kant on ju meie folkloori päris viljakalt kahtlase väärtusega väljendeid andnud. Näiteks potilaadale saatmise traditsioon pärinevat samuti seal asuva Leibre küla Poti kõrtsi juures peetud laatadest. Ja mürgeldamise illustreerimiseks kasutusel olev „mahtra tegemine“ pärineb ju Juuru kihelkonnast.

Igatahes saabus mulle Kohilast kiri, kus anti teada, et sealne kant on väga mõnus, ja seda nii elamiseks kui ka kultuuri nautimiseks. Allakäigust polevat märkigi. Seal on peale kauni looduse mitu poodi ja pakutakse igasuguseid teenuseid, mis tagavad suurepärase elukeskkonna nii noortele kui ka vanadele. Nii palju siirast uhkust kodukoha üle, et oli kohe lust lugeda. Ja kõik tänu toredale vanadaamile.

Või võtame Anton Hansen Tammsaarest päeva pealt pool sajandit noorema Virve Kösteri alias Kihnu Virve, kes on jõudnud suure juubeli eel anda nii mõnegi intervjuu, millest pritsib elutarkust ja muhedust, mis ei suuda vist ka kõige tuimemat tegelast nakatamata jätta. Olen sattunud Kihnu vaid korra ega kohanud siis Virvet, kuid sellegipoolest on minu meeldejäävaim seik sellest aastatetagusest reisist seotud just legendaarse laulumemmega. Mäletan, et läksin sealsesse trahterisse, kus üürgas makk Virve lauludega. Jõudsin vaevalt istet võtta, kui köögist kostus kuri naisehääl leti taga olnud teenindajale: „Pane see Virve lõpuks kinni! Tahad selle kliendi ka minema peletada?“ Ega Vargamäe Andres poleks ka Oru Pearuta õige Andres olnud.

Selliseid väärikaid kingitusi leiab igast kogukonnast ja suguvõsast. Ja kui neid ei jõua EV100 kingituste leheküljele ära märkida, pole hullu, sest neil on muudki tegemist, kui internetis luusida. Ja kui on tarvis kedagi siunata, siis see saab tehtud kiirelt ja diskreetselt. Ilma kilomeetri pikkuse sotsiaalmeedia jutulõimeta.