TEHKE MULLE KÕRGED KINGAD, PANGE PÄHE PÄRJAKE: Jakko Maltis ja lauri liiv.
Mari KLEIN 4. november 1999 00:00
Lava taga sebib ringi hulk sätendavates kleitides ja hirmkõrgetel kontsadel võrksukkades mehi. Graatsilised, malbed ja rahulolevad. Näol uhke ja ärev ilme. Ei usu, et paljud neist on varem kleidi selga tõmmanud. Veelgi vähem, et nad on iial värvinud oma kulme, ripsmeid ja huuli. Mis tunne on prominentsetel noortel meestel olla vahelduseks peibutavalt naiselik?

Lauri Liiv

(bändi Black Velvet laulja), seljas pikk sätendav kleit ja laubale kleebitud sinine sulg, tõstab graatsiliselt jala üle põlve ja teatab hõbedastest litritest ümbritsetud silmade särades, et naine on ikka huvitav olla küll. "Eks alguses võttis harjumine aega, aga me oleme juba rolliga kohanenud. Saab välja elada kogu selle edevuse, mis igas mehes tegelikult peitub," teatab ta. "Ma olen kindel, et igas mehes on olemas ka mingi naiselikkuse alge. Siin saab lasta sel välja tulla."

Liiv on oma välimusest ja imagomuutusest õhinas, kuid väidab, et nii ikka tavaelus kuhugi ei läheks. Kui, siis võib-olla ainult karnevalile.

Jakko Maltis

(laulja Mait Maltise poeg) liigub ringi sädeleva sinise minikleidiga. Peas blond parukas ja jalas 17sentimeetriste kontsadega hõbedased saapad. "Hea tunne on. Aga kõige hullemad on kontsad!" oigab ta naerdes. "See on jube. Ei saa korralikult laulda ega liikuda. Kogu aeg peab mõtlema ainult sellele, et püsti jääda. Õhtul, kui saab kõik selle maha võtta ja teksapüksid jalga tõmmata, on ikka viimase peal tunne," ütleb poiss ja lisab, et keelduks kategooriliselt vabatahtlikult klubis drag-queeni mängimast.

Lauri Pihlap

(muusik Priit Pihlapi poeg) istub, silmad kinni, grimmitoolis ja ootab kannatlikult, kuni grimeerija oma osavate käte, huulepliiatsi ja värvide abil tema huuled tõeliselt naiselikuks ja sensuaalseks muutnud on. "No hästi lahe tunne on," kinnitab ta, kui on grimmitoolist välja lastud. "Kõik see naise kõnnaku õppimine ja... järsku avastad, et oled ise ka edevaks läinud, muudkui seisad peegli ees." Pihlap tunnistab, et on võimeline küll osasse sisse elama, ja kõik koos on sellist asja tore teha, aga üksinda ta midagi niisugust ette ei võtaks.