„Parlament peab olema väga tugevate traditsioonidega ja selle algne mõte oli ju jututoaks olemine, kus on erinevad poliitilised vaated ja erakonnad esindatud ning on olemas mitmete teemade vaidluspunkt,“ arvab poliitik.

„Menetluses oleva riigikogu uue töö- ja kodukorra seaduse osas on arvesse võetud kõikide erakondade arvamused, ettepanekud ja ideed. Näiteks kui pikad võivad olla sõnavõtud. Praegu ei saa arupärimistel küsida rohkem kui ühe küsimuse ja see peab olema ühe minuti sees. See aga pole piisav aeg parlamentaarseks debatiks. Aga ka eriolukorras parlamendi kokkukutsumise lihtsustamist,“ tutvustas riigikogulane Õhtulehele menetluses sisu.

„Kui me hakkame e-hääletust rakendama ja inimesed saavad hääletada Austraaliast või Lõuna-Ameerikast, siis kaob ju algne mõte ära – milleks meil siis üldse parlamenti vaja kui debatt ära kaob? See oleks samm ohtlikus suunas. Seda pole kunagi olnud ja ma loodan, et ei tule ka,“ räägib Madison, kes ei toeta üldse e-hääletust kui sellist. „Kui ükski teine riik pole pidanud e-hääletust piisavalt turvaliseks ja kui Eesti on ainus, kes seda läbi viib, siis minu jaoks see pole piisavalt usaldusväärne.“

Miks siis Eesti reklaamib end kui e-riigi musternäidist? „Eks eneseupitamine tekitab alati parema enesetunde ja saab vaadata teistele ülevalt alla: „Vaadake, aga meie teeme!“. Aga ükski loll pole ju varem öelnud, et ta loll on. Ta arvab, et ta on tark,“ arvab rahvasaadik.

„Näiteks meie naabrid soomlased ja lätlased peavad turvalisust kõrgemaks ning soovivad, et valimised oleks läbipaistvamad. See on küll mugav, kuid igal mugavusel on oma risk ja mina seda maksta ei tahaks,“ märgib Madison.