(Kaubamaja slaid)

1960 Viru väljaku ääres avatud Tallinna kaubamaja muutis täielikult senist nõukogulikku jaekaubandust. Kaubamajas töötamine või ostlemine oli omamoodi staatuse näitaja, kuna seal müüdi ka kaupu, mida mujal polnud.

Peagi lammutamisele minev, paljudele sümbol olev Tallinna kaubamaja hoone projekteeriti üleliidulise projekteerimisasutuse Sojuzgiprotorg Leningradi filiaalis aastatel 1954–55 (arhitektid D. Spraizer ja V. Kutuzov). Hoone ehitati tollal Stalini nime kandnud Viru väljaku serva ja avati ostjatele päev planeeritust hiljem (21. juulil 1960). Põhjuseks kaubamaja ümbritsenud ärev rahvamass, keda kardeti sisse lasta. 

Võrreldes vanade poodidega, oli Tallinna kaubamaja kolmekorruseline superehitis ja 3400ruutmeetrise müügipinnaga Eesti suurim jaekaubandusettevõte. Kuigi Eesti suurim, tunti seal juba algusest peale ruumikitsikust, mida pidi leevendama 1973 valminud juurdeehitis. Kaubamaja B-korpusena tuntud juurdeehitise põrandad polnud millegipärast ühel tasapinnal A-korpusega, mistõttu nüüdseni ühendavad kahte korpust sisemised kaldteed. Viimane suurem ümberehitamine oli Viru keskuse valmides 2004, kui kaubamaja keskusega ühendati.

Aastatel 1968–70 tehti lõpp letimüügile, mis oli tollases Nõukogude Liidus niivõrd uus asi, et seda tuldi mujalt õppima. Kaubamaja algusaastatel müüdi esimesel korrusel majatarbeid, raadioid, televiisoreid, tehnika-, spordi- ja vaba aja kaupu ning olmekeemiat. Teisel korrusel olid pesu, kangad ja kingitused. Viimased koliti varsti esimesele. Kolmandal korrusel olid algul naiste- ja meesterõivad, peakatted ning jalatsid, neljandal tegutses Kevade restoran, viienda võtsid enda alla laod. 

Kaubamajaga seotud suuremad legendid jäävad 1970.–1980. aastatesse, kui Nõukogude Liidus järjest suurenenud kaupade defitsiit tegi kaubamaja töötajatest ühed nõutumad inimesed. Müüjatel oli kõige lihtsam ligi pääseda vähe saada olevatele kaupadele ja tutvus nendega luges palju, sest kõige tähtsam oli vallata infot defitsiitse kauba saabumise kohta ja tunda neid, tänu kellele defitsiiti osta sai. Neil aastail oli kaubamajas pea iga päev näha massilist tunglemist ja kähmlusteni viinud kaupade rabamist.

Omaette nähtus olid tervest Nõukogude Liidust kohale sõitnud kauba kokkuostjad, sest kaubamajas oli veel kaupu, mida mujal liidus enam polnud. Tolleaegsed müüjad on meenutanud ka Moskva ja Leningradi tõusikuid, kes kaubamajas laiamas käisid ja oma päritolule rõhudes eriteenindust nõudsid.

Kaubamaja oli Eesti inimestele eriline paik. Mõjus staatust tõstvalt, kui sai mainida, et kaup on pärit kaubamajast. Kaubamajas töötamine võis kasuks tulla isegi mujal Nõukogude Liidus ringi liikudes.

Allikad:

· Heli Lehtsaar (koostaja) „50 aastat kaubamaja“. Tallinn: Menu Kirjastus, 2010.

· Allar Viivik „Tallinna kaubamaja oli Eesti NSV Stockmann“. Õhtuleht, 19.02.2004.

· „Tallinn: entsüklopeedia. 1 (peatoimetaja Jaan Tamm)“. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004.

Jaga artiklit

10 kommentaari

E
eesti mees  /   22:06, 25. jaan 2018
Kas seal töötamine nüüd mingi staatuse näitaja just oli aga nii mõnedki uksed avas see küll. Väga huvitav aeg oli seal töötada.
K
Kai  /   15:02, 25. jaan 2018
Huvitav, mis aastal? 1983.a küll mitte ja ka pärast seda.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis