Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 31. koht: Maailma-Kristjani läbi aegade säravad võidud 

Indrek Riigor, 24. jaanuar 2018, 00:04
Foto: Eesti Spordi ja Olümpiamuusuem
Maadleja Kristjan Palusalu kullavõidud Berliini olümpiamängudel (1936) olid kahtlemata maailmasõdadevahelise Eesti tipphetked. Üle öö rahvuskangelaseks tõusnud „Maailma-Kristjanit“ ei unustanud rahvas ka pikkade okupatsiooniaastate jooksul. 

Kristjan Palusalu (1908–1987) elu on justkui ehe näide eestlaslikust visadusest, eesmärgile pühendumisega sihile jõudmisest ja põhjamaisest tagasihoidlikkusest oma saavutustesse suhtumises. Olles pärit Läänemaa lihtsast taluperest, kelle põhiline aeg kulus talutööde tegemisele, oli suhteliselt võimatu muule tegevusele mõelda. Olukorras, kus isegi koolihariduse omandamisele sai kulutada napid neli aastat, oli sporditegemine noore poisi jaoks pigem vähese vaba aja meelelahutus.

Samal teemal

Seega hakkas Palusalu spordiga tõsiselt tegelema alles 1929. aastal kaitseväeteenistuses. Tema esimesed saavutused sportlasena Trossmani nime all (Palusaluks eestindas ta oma nime 1935) ei lubanud ennustada väga suurt rahvusvahelist edu. Tulles mitmekordseks Eesti meistriks, polnud tal siin tõsiselt võetavaid vastaseid, kellega koos ennast raskekaalus maailma tippu treenida.

See, mis Berliinis juhtus, oli ootamatu nii maadlusspordi spetsialistidele kui ka kogu eesti rahvale. Palusalu võitis vabamaadluses ja kreeka-rooma maadluses kümnest matšist viis seljaga ja viis 3:0 punktidega, ilma et teda oleks kordagi jalalt maha võetud. Tema kojusaabumisest kujunes enneolematut tähelepanu pälvinud rahvuslik suursündmus. Riigilt sai olümpiasangar kingiks talu Harjumaal Aegviidu lähedal Pillapalu uusasunduses. 

Pärast võidukat olümpiat jätkus Palusalu sportlaskarjäär tõusvas joones – järgmisel aastal võitis ta Euroopa meistri tiitli kreeka-rooma maadluses –, kuid siis tuli tal sporditegemine raske käevigastuse tõttu lõpetada. Äsja abiellunud noort meest oleks oodanud õnnelik pereelu riigi kingitud talus, kuid alanud sõda ja okupatsioonid paiskasid ta hoopiski eluohtlikesse olukordadesse, millest ta imekombel eluga välja tuli.

Nõukogude okupatsioonivõimud üritasid olümpiasangari võite olematuks teha ja vahepeal keelati tal isegi spordi vallas töötada. 1958. aastast sai Palusalu taas tegelda spordiga seotud valdkondadega ja alustada muuhulgas tegevust kohtunikuna. Ta oli pikki aastaid M. Kleini mälestusvõistluste peakohtunik. Olümpiavõidu eest riigilt kingituseks saadud ja enda väljaehitatud Pillapalu talu annetas ta Tallinna Kalevi spordiklubile treeningukeskuseks.

Rahva imetlus saatis Palusalu elu lõpuni. Sellest kõneleb ilmekalt 16. juulil 1987 toimunud suur sportlaste üritus Tallinna lauluväljakul, kus rahvas tema saabumise puhul püsti tõusis. Koduste sõnul tekitas rahva meelespidamine terve elu vähe tundeid välja näidanud mehes tohutu meeleliigutuse, kuid paraku oli sel saatuslik tagajärg – samal ööl sai Kristjan Palusalu oma neljanda, viimase infarkti.

1990 valisid ajakirja Kehakultuur/Spordiilm lugejad Kristjan Palusalu Eesti kõigi aegade parimaks sportlaseks.

Allikad:

· Palusalu, Kristjan. Eesti spordi biograafiline leksikon veebis http://www.esbl.ee/?ac=esileht

· Dokumentaalfilm „Palusalu“ (režissöör Kristiina Davidjants). ERR, 29.12.2009.

· Alo Lõhmus „Paavo Kivine: Kristjan Palusalu oli mees, nagu peab“. Äripäev, 01.03.2017.

· Anneli Ammas „Olümpiasangar Kristjan Palusalu: mina eesti rahva kingitust ei müü!“. Eesti Päevaleht, 26.11.2007.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee