2
fotot
(Ekraanitõmmis treilerist)

Kallis lugeja, mana enda silme ette üks kõige ameerikalikum kujutis, mis sul pähe tuleb. Olgu selleks siis vanaema õunapirukal puhkav kiilaspea-kotkas või lehviva tähtede-triipude taustal poseeriv pesapallur. Donald Trumpile ja burgereid õgivale ülekaalulisele maakale pole tarvis mõelda, keskendume pigem positiivsele.

Nüüd läbime sama harjutuse, aga seda sõjalises kontekstis. Kujuta ette, et sa oled USA armee ridadesse kuuluv soldat. Mis oleks kõige innustavam pilt, mis paneks sind relva järele haarama ning enda riiki kaitsma tõttama? Õige vastus sellele küsimusele on otseloomulikult värskelt kinodesse jõudnud sõjadraama „Tosin tugevat“ reklaamplakat. Ja noh, peale filmi nägemist muidugi juba linateos ise.

„Tosin tugevat“ on kõige puhtakujulisem armeepropaganda, mida minu silmad üle pika aja on näinud. Mitte, et see oleks iseenesest halb asi, lihtsalt tolle teose põhieesmärgiks on ilmselgelt eksisteerida eelkõige selleks, et USA sõduritel oleks välismissioonil olles kinoõhtutel midagi vaadata. Kõik muu tundub olevat teisejärguline.

Peale 2001. aasta 11. septembril Ameerika Ühendriikides aset leidnud terrorirünnakut saadetakse USA väed Afganistani, et värskelt lahtirebitud (piltlike) haavadega sõdurid seal Talibani liikmetele korralikult pasunasse lajataksid. Varem kordagi sõjatandrile mittesattunud kapten Mitch „Ameerika unelm“ Nelson (keda kehastab paduaustraallane Chirs Hemsworth) marsib kohe peale kohutavaid uudiseid oma ülemuse juurde ja nõuab, et tema rühm Lähis-Itta saadetaks, sest Nelsoni nukid sügelevad ja sisemine Onu Sam nõuab verd!

Afganistanis peab 12 mehest koosnev rühm liituma Põhja-Alliansiga, et üheskoos Talibanile kott pähe tõmmata. See osutub muidugi keerulisemaks, sest Alliansi kindral Dostum on üks paras väänik ja põikpäine jobu! Kõigele lisaks sõdivad kohalikud vabadusvõitlejad hobuste seljas, mis tähendab, et loomasõpradel ei tasu juba eos filmi vaatama minna - sõda nõuab ohvreid ning tahes-tahtmata on nii mitmedki neist neljajalgsed.

Lugu on selline konkreetne klišeeline käkk, mis ei ole otseselt halb, aga kui näed ekraanil momenti, kus täpselt enne lahingut avastab Chris Hemsworth, et Alliansi ridades on ka üks relvaga noor poiss, kellele ta naeratab… Noh, võite kolm korda arvata, kui vanaks too poisiklutt elab. See on klassikaline nipp, mille abil vaataja pisarakanaleid manipuleerida, ent kuna eluaaja jooksul on vähemalt tosinat (heh) sõjafilmi juba nähtud, jäid minu silmad kuivemaks kui saepuruhunnik soojal suvepäeval. Visuaalselt midagi põnevat ei pakuta, näitlejad saavad hakkama, helikülg on igati okei, aga mitte meeldejääv.

„Tosin tugevat“ on sõduritele paslik vaatamine, mis ehk ärgitab patriotismile isegi siis, kui taskust USA passi ei leidu. Ägedate märulifilmide austajatele jääb põnevusest siiski pisut puudu - kogu filmi vältel on ainult üks plahvatus, mille poole lahedalt selg pööratakse (film põhineb tõestisündinud lool, seega tahaks teada, kas ka päris elus taoline dramaatiline liigutus aset leidis - mina usun, et jah!)

Jaga artiklit

2 kommentaari

R
reliikvias  /   01:44, 25. jaan 2018
välkus selle eest 2korda nuga päris korralikult
S
stenile  /   15:24, 22. jaan 2018
vaata siis Viimset reliikviat..

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis