Pikki  aastaid kehalise kasvatuse nime kandev õppeaine nimetatakse ümber liikumisõpetuseks ja kehalise kasvatuse õpetajast saab liikumisõpetaja – töö hakkab toimuma uue õppekava alusel.  Uutmoodi lähenemine õpilaste liikumisvajaduste ja -harjumiste kujunemisele peaks aitama leevendada õpilaste vähest  liikumist.  

75% õpilastest ei liigu piisavalt. Arstide hinnangul on järjest rohkem ülekaalulisi lapsi. Selle põhjuseks peetakse  lapsele nii vajaliku liikumise olulist vähenemist. Vähikäiku teevad ka käeline tegevus ja koordinatsioon.  Ligi kolmandiku kaitseväkke kutsutud noormeeste füüsiline seisund ei võimalda neil ajateenistust läbida.

Üks tund nädalas?

Kuidas saada õpilased rohkem liikuma? Vaadatakse kooli poole. Koolist ja seal  tehtavast tööst ja suhtumisest kehalise kasvatuse/liikumisõpetuse õppeainesse sõltub palju.

Valminud uus ainekava on vajalik  dokument, kuid mitte võluvits, mis paneks õpilased liikuma. Palju sõltub koolist ja klassi ees seisvast õpetajast. Õpilased nakatuvad eeskujudest ja vajalike oskuste omandamise korral ollakse valmis tegutsema  iseseisvalt, ilma juhendamiseta. Sportlik eluviis pikkadeks aastateks – see on ka uue ainekava eesmärgiks.

Liikumisvilumused ja pallimänguoskused omandataks asjatundliku õpetamise ja harjutamise tulemusel ja selleks on vaja aega. Kuid uues ainekavas ei mainita kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamise vajadust. Seda ei peeta  ilmselt oluliseks.

Aastakümneid tagasi, kui lapsed veetsid suurema osa ajast õues  mängides ja koolis käidi küllalt pikkade vahemaade tagant jalgsi, oli kooliprogrammis kaks kehalise kasvatuse tundi. Nüüd, kui meie elukorraldus on tundmatuseni muutunud ja riikki teine, on õppekavas ikka kaks (gümnaasiumi ühes klassis vaid üks)  kehalise kasvatuse nädalatundi ja seda ajal, mil kehalist tegevust ja liikumist on jäänud ja jääb järjest vähemaks.

Kehalise kasvatuse nädalatundide arvu suurendamine on hädavajalik. See oleks kõige kindlam ja odavam viis õpilaste  vähese liikumise leevendamiseks ning  liikumisvilumuste  ja –oskuste õpetamiseks ning omandamiseks. 

Enam ei pea pingutama

Ma ei nuta taga mõõdunud aegu, aga imestan, mis on teoksil. Kõik ikka kergemaks ja lihtsamaks – ei norme, ei võistlusi, ei hindeid, ei pingutust, mis paneks higistama. Mille üle saab laps rõõmustada? Ta pole millegi saavutamiseks pidanud pingutama, pole õppinud raskusi ületama. Kooli ülesanne  on  õpilaste ettevalmistamine tulevaseks eluks. Paraku ei kulge elu ainult mugavustsoonis,  soovitud eesmärgi saavutamine nõuab alati tahtmist ja pingutamist.

Kool on  olnud kohaks, kus füüsilist  valmisolekut ja  tahteomadusi  sai arendada ja mõõta normide täitmisel saavutatud tulemuste   võrdlemise  põhjal. Kas enam ei peeta oluliseks, et gümnaasiumi lõpetanud  noormees omaks valmisolekut kaitseks - vajadusel astuda välja enda, oma tüdruku, perekonna ja kodumaa kaitsmiseks? Kas noormeeste füüsise arendamine jääb ainult kaitseväe ülesandeks?

Koolis  rakendatud hindamissüsteem, õppeainetes kasutusel olevad nõudmised ja normid  ning traditsioone arvestav ja õpilastele  huvi pakkuv spordivõistluste süsteem on asjad, millest ei tohiks loobuda.  Koolis  ei pea lapsi kasvatama ja õpetama vati sees, kus on soe ja mugav ning tegeletakse ainult mõnusate asjadega.

Kehalise kasvatuse tundide arvu  suurendamine on möödapääsmatu, sest  õpilaste vähese liikumise leevendamiseks  paremaid võimalusi ja vahendeid pole. Terve ja rõõmus laps tahab liikuda ja palli mängida, olla aktiivses tegevuses iga päev ning kool ja koolipidaja peavad  seda võimaldama.

Toetun isiklikule kogemusele. Ajal, mil töötasin  koolijuhina Kohila gümnaasiumis, oli 800 õpilasega kooli kõikide klasside tunniplaanis kolm kehalise kasvatuse nädalatundi ja  toimis hästi. See on võimalik ja  õpilaste vähest liikumist arvestades äärmiselt vajalik.

Jaga artiklit

34 kommentaari

J
Jaanus  /   07:50, 2. veebr 2018
Väga hea artikkel. Nii palju arvamusi juba. Lisan ka oma. Sihiteadlik sportimine enesele algab siis , kui kool on läbi. Natuke kurb-naljakas on lugeda (s t kava koostajad teavad, et see on nii), et ka põhikooli astmetes lapsed arendavad end teadlikult tervise nimel. Need samad Jukud-Mannid teevad seda, aga 5-7 aastat hiljem. Ja nii on:-)
L
Lapsevanem  /   13:37, 26. jaan 2018
Koolil ja riigil üksi on tänases ühiskonnas väga raske neid lapsi motiveerida ja mängides spordilembelisteks kujundada. Õpetajatel ütlevad ka kõige kannatlikemal nende saamatute ja laiskade lastega närvid ülesse ja motivatsioon raugeb. Lastega tegeledes näen, et need lapsed, kelle vanemad on samuti aktiivsed ja perega koos liigutakse on tervemad, motiveeritumad ja osavamad liikuma. Lapsevanemad peavad ikka ise peegli vaatama ja omaenda laste nimel vaeva nägema. Koolid ja trennid peaksid sealjuures olema toetav üksus, kus lapsed saavad erinevaid ja spetsiifilisemaid spordi vorme harrastada.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis