Kommentaar

Tiina Tuum | Solvume! Edasi! Hurraa! (54)

Tiina Tuum, kolumnist, 19. jaanuar 2018, 17:25
 BERTRAND GUAY
Ilmselgelt on see asi liiga kaugele läinud! See moraalimajakate kisa, mis vallandus 104 kirjaga presidendile. Feministide versus šovinistide avaldused. Järjekordne osa lavastusest EV100Häda, mis viie nädalaga jõuab veel rohkem tuure rohkem üles tõmmata kui NO-teatri ükski senini üritus.

Oli see siis Ameerika mitte just kõrgkultuurse telesaate juhi Oprah võimaliku (presidendi)kampaania kõne järellainetus, mis selle vallandas? Seda, et Ojasoo kontserti lavastama hakkab, teati juba pool aastat. Mis siis nüüd?

Kumbki neist seksisümbolist pole ikka veel välja tulnud avaldusega ahistamisest ja vägivaldsest käitumisest enda suhtes? Ime, et neid endid pole meessoole ahistavalt seksuaalseteks kuulutatud. On see võitlus ameerikaliku trumpistliku rumaluse ja euroopaliku mõistuse vahel?

Nende lugude valguses on oht, et ühiskond jõuab peagi ka meil tasemeni, kus enne seksi tuleb vormistada kirjalik avaldus mõlema poole nõusolekuga nagu Rootsi äriühingus. Ja veel kiiremini jõuame selleni, et vastastikku kinnitatud avaldus tuleb teha ka enne puudutamist või suudlust. Ma ei tahaks tänapäeval olla ühegi noore mehe nahas.

Või peaks põhimõtteliselt iga meest vaatama kui ohtlikku ja metsikut looma, kes võib iga hetk rünnata? Kus vale puudutus võib maksta töökoha ja karjääri. Kas see ongi seksuaalne vabadus ja sugudevaheline võrdsus? 21.sajandil? Ma arvan, et see on kaugel sellest.

Uuspuritaanlus nagu stalinism

On’s see 104 kiri meie väike seebiooperlik lavastus sellest, et meilgi siin – näete! – võideldakse inimõiguste eest?  Siia pole jõudnud mitte ainult ravikanepi legaliseerijad ja end puude külge aheldajad, vaid ka naiste õiguste eest võitlejad. Mul on piinlik, et riigis, kus kirjutati elu ja karjääriga riskides 40 kiri, on demokraatia jõudnud sellise äärmuseni nagu 104 kiri.

Samas on see näide, et meiegi pole asjata moodsat haridust saanud ja teame küll, kuidas asjad käivad. Ikka nii, et kui midagi ei meeldi, tuleb reageerida. Ülereageerida. Valjusti reageerida. Röökida. Säutsuda, Nõuda verd, ohvreid ja giljotiini. Lintšimist. Süüdimõistmist. Eluaegset süütunnet. Heaoluriigid on jõudnud tasemeni, kus igatsetakse revolutsiooni?

Minu jaoks on need häirivalt ohvri mentaliteediga öeldud laused. Nagu oleks siinkandis viimasel ajal ohver olemine tava, mis näib vabastavat igasugusest isiklikust vastutusest. Et ka mina kui naine suudan kontrollida, kui kaugele läheb flirt, suhe või tüli, on ju ka minu vastutus? Või enam ei ole?

Demokraatia suur võit?

Kas tõesti Eestis, kus on naistel valimisõigus olnud pikemalt kui paljudes Euroopa riikides (mitmeid inimpõlvi!) ning ka õigus ja võimalus (tasuta) kõrgharidusele ja heale palgale ligi sajand, on ikka veel naisi, kes on nagu viktoriaanlikud lilled? Nii abitud, haavatavad, ahistatud? Kes minestavad valesti heidetud pilgu pärast? Seksistliku avalduse pärast. Ma ei räägi siin vägistamisest ega vägivallast, vaid sellest hämarast alast, mis jääb kahe vastassoost inimese suhtlemise vahele.

Et näete, see äärmuslik tundlikkus on minu panus ühiskonda. Demokraatiasse. See panus omakorda on ümberkonverteeritav valimiste-eelseks sotsiaalseks kapitaliks. Kõik kaamerad pöörduvad minu poole, ma saan oma kuulsuseminutid kõigis uudisteprogrammides, jupikese jutusaatest, kus pisar silmanurgas pihtida, et mulle on kunagi käsi põlvele pandud ja see on mulle aastakümneteks põhjustanud läbielamisi. Võidab see, kellel on olnud suuremad läbielamised.

Kaardile pääsemiseks on ikka neetult vähe vaja. Ei pea võitma maailmarekordit. Tegema väärt filmirolli ega kirjutama head raamatut. Piisab kuulsuse ohver olemisest. Samas on see nii neetult stalinistlik. Silmakirjalik. Piirav. Kõik need kirjad, avaldused ja pöördumised, millega inimeste elusid mängeldes jätkuvalt edasi hävitatakse.

Et kui on mees ja minister ja lavastaja, siis on tegu ka šovinisti ja vägivallatsejaga. Solvume! Edasi! Hurraa! Võtame ministri maha! See on demokraatia suur võit. Samas on paljude asjade eest võitlemine juba lahtisest uksest sisse murdmine. 

Kes on ohver?

Nii sogases vees kisub juba ammu segaseks, kes on tegelik ohver, keda lintšitakse. Kas see näitlejanna, kelle löömise eest Eesti lavastaja karistada sai? Tal ei ole ikka veel nime ega nägu erinevalt avalikult häbiposti löödud vägivallatsejast, kes on karistada saanud juba enam kui küll.

Või on praeguseks ohver hoopis lavastaja, kes peaks nagu elu lõpuni hernestel põlvitama, takust patukahetsejarüüd kandma ning terve Eesti põlvedel läbi roomama, et talle ükskord andeks antaks? Sest lehtede juhtkirjades julgetakse arvata, et tema kahetsus pole siiras. Ei ole olnud piisavalt palju pisaraid. Kuulge, meil pole ju nii kristlik riik? Meil on nii väike protsent religioosseid inimesi ja nii palju võltsvagatsemist?

54 KOMMENTAARI

p
Peeter 23. jaanuar 2018, 14:09
Hästi öeldud. Ühiskond hakkab vist tõesti kollektiivselt hulluks minema. Kuid kaagutab õnneks ainult tühine %, kuigi kisa on kõva. Ja kes selles kirjatükis nägi õigustust vägivallale, see lugegu uuesti. Tihti on see nii, et rumalad oskavad küll lugeda, kuid aru ei saa.
k
Külma pilguga kahepalgelised kalkulaatorid 22. jaanuar 2018, 10:46
Hästi öeldud! Selles teemas eksivad poliitkohti sihtivad Ligi (kahju, pidasin temast varem lugu) , Michal ning RE prouad nagu ka aastaid 60 000ga kinni makstud ja praeguseks Reporter-bonuse saatejuhiks edutatud preili.
Loe kõiki (54)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee