ÕHTULEHE VIDEO | Öösel pakasega metsas: „Kaugel see hommik juba on?“ (54)

Laupäeva hommik, kell on mõned minutid üheksa läbi, kui üksteise järel vurab Raplamaal mitu autot Kädva külamaja juurde. Pea igast astub välja paar inimest, kes asuvad tagaistmelt või pagasiruumist seljakotte välja sikutama. 

Meid koguneb lõpuks 16 inimest, kes jagunevad neljastesse meeskondadesse. Iga grupp saab kommipaki, mitmeviljajahu, küpsetuspulbri, külmutatud kalad, õli, puljongikuubikud, naerid, anuma kus süüa või teevett teha, kera traati, noa, kaardi, kompassi, tulepulga ja mustad kilekotid. Seejärel jagavad instruktorid Andres Lääne ja Toomas Tõnisson elutähtsaid näpunäiteid, mida tuleks talvises looduses viibides meeles pidada, kuidas käituda kui tunned, et näppudel või jalgadel hakkab külm ja kuidas vältida joogivee  külmumist (vt. „Nippe talvel matkamiseks“). 

Asfaldilt metsateele

Matk kulgeb esialgu mööda asfalti, seejärel keerame kruusateele, möödume paaris maamajast kuniks jõuame metsateele, mis on küll kergelt külmunud kuid vajub kergelt läbi. Metsaveoautode jäetud roobastes on külmunud vesi. Aeg-ajalt kostab raginat, kui mõni jalg läbi õhukese jää vajub.

Metsatee saab otsa ja ees terendab siht, mida mööda tuleb hakata edasi liikuma. Instruktorid tuletavad meelde, et kui märgata kuivanud kasetohtu, tasuks seda tulehakatuseks koguma hakata.

Jõuame lagedama platsini, mille vasemal äärel on vana eestiaegne maakelder ja lagunenud vundament, mis annab aimu vanast talukohast. Sellel lagendikul lööme laagri üles. Saame ülesande otsida oma äranägemise järgi sobilik koht, mis poleks tuultele vabalt räsida ja asuks võimalusel kõrgendikul. „Tuleks heita pilk üles, et seal oleks puude vahel tühi koht. Siis saab teha lõkke ja alles seejärel otsida onni ehitamiseks materjali,“ jagab instruktor õpetussõnu. 

„Kui onni ehitada, siis see peaks olema kolmest küljest kinni ja nii tihe, et kui sa eest sisse vaatad, siis valgust läbi ei tohiks paista. Sealt kust paistab, tuleb külm sisse ja sellest saab kindlasti öösel ka aru. Ja kui on vihmane aeg, siis tuleb sealt ka vihma,“ räägib ta. „Alustada tuleks kõigepealt onni alusest, mille kõrgus võiks talvel ulatuda küünarnukini. Ehitada tasub jämedatest kaigastest ja peale panna oksad. Kui see tehtud, siis onni ülemine osa - mida madalam katus, seda soojem onn. Seltskonna kõige pikemal inimesel tuleks visata korraks pikali, et näha kui kaugele alus on vaja teha ja kui kaugele peab katus ulatuma. Kõrguse saab paika siis, kui ta istub. Tema pea kohale tuleb onni kõrgus.“

Kindlasti ei tasu ööbimiskohta teha maha langenud puu juurte taha. „Seal on auk, mis tundub teinekord justkui kuiv ja hea tuulevari olevat, kuid sinna auku kogub alati rohkem külma. Lisaks võib kogu kupatus sulle peale kukkuda.“

Talvisel ajal metsa eksides tuleb valida, kas liikuda edasi või jääda paikseks. See otsus tuleb küllaltki vara vastu võtta, kuna kella nelja ajal õhtul läheb juba pimedaks ning õhutemperatuur langeb. „Kui siis keha temperatuur juba kaks kraadi langeb, on pool inimese töövõimest kadunud ja üldjuhul ei võta ta enam adekvaatseid otsuseid vastu. Kui langeb juba kolm kraadi, siis inimene ei ole suuteline ennast ise aitama. Siis istudki kuskil, tunned et on hea soe ja arvad, et pole lõket ega midagi enam vaja,“ hoiatab instruktor, et külmumine on sel juhul lähedal.

Meil ei lähe sobiva kohta otsimisega kuigi kaua. Süütame juba keskpäeval kasetohu ja kuivanud kuuseokstega lõkke ning alustame onni ehitamist. Mitmest kihist kaigastest koosnevale alusele lähevad peale nii kuivanud kui värsked kuuseoksad. Katuseks pandud kaigaste peale lahtilõigatud must kilekott ja selle peale omakorda kuuseoksad. Püüame selle võimalikult tiheda saada, kuna ees ootab mitu tundi pimedat ja külma aega.

„Sööömaaa!“

Pärastlõunal läheb tulele supp, mis koosneb tükeldatud naeristest, külmutatud kaladest ja maitseks üks puljongikuubik. Maitselt kui uhhaa, kuid tõenäoliselt kehtib siin ütlemine: tühi kõht on kõige parem kokk. 

Seejärel jätkame onni ehitamist ja teeme lõkke ette tulemüüri,  mille mõte on lõkkest tuleva soojuse peegeldamine asemele. Selleks ajaks näitab kell nelja. On juba juba üsna hämaraks ning mu kaasvõitlejate kõhtusid näpistab taas näljatunne. Võtame jahu, küpsetuspulbri, õli ja tilga lume sulatamisest kogutud vett ning paneme need ühte läbipaistvasse kilekotti ja mudime selle ühtlaseks massiks. Saame karaski, mis maitselt kui ehtne pannkook.

Kõhud täis, hakkab peale tulema rammestus. Esimesena pakib oma mati ja magamiskoti lahti Tanel otsustades valmismeisterdatud aset katsetada. Väga kaua tal magada ei õnnestu. „Mingid oksad on ikka jube valusalt välja külje all ja külje pealt tuleb onni kole  palju külma sisse,“ teatab ta. 

Kella üheksaks on kogu seltskond aga päevastest seiklustest ja muljetest väsinud. Üsmeelselt otsustatakse magama minna ning panna püsti lõkkevalve, mis vahetuks vähemalt iga kahe tunni tagant. Esimesena jääb üles Erik, kes on otsustanud aega mõtestatult veeta ning endale puulusika meisterdada. 

Siiski õndsat und meist keegi ei saa. 

Külm vuhiseb igast ilmakaarest tuppa

Magada õnnestub paar tundi. Külmatunne poeb põue: varbad ja reied on hakanud külmetama olenemata villastest sokkides jalas ja külje all olevast matist. Lisaks on käsi surnud ning vaikselt tunnen, et ka pea tuikab lõkest tuleva vingu pärast. Kaua üleval püsida ei suuda kuna uni on liialt magus, mistõttu vingerdan end teisele küljele ning mind ümbritsev maailm kaob.

Uni on üsna katkendlik ja iga paari tunni tagant ärkan üles ja kirun, millal see hommik juba küll tuleb? Kella nelja ajal on aga külmatunne niivõrd suur, et pistaks või jalad otse lõkkesse. Unesegasena vänderdan kui kookonis uss lõkke poole, kuniks üks poistest hüüatab, et jääksin lõpuks seisma. Lõkkeni jäi vähem kui meeter.

Ärkan ning avastan, et tulest lennanud sädemed on ka mu magamiskotti sõelapõhjaks pildunud. Ka mati kummist pael on üles sulanud. Nii otsustame lõkke laiemaks ja natuke kaugemale ajada, mis annab eduka tulemuse - meil hakkab soe. Ümbritsev annab aga aimu pakasest: lumi krudiseb kõndides.

Hommikusöögiks teeme möödunud päevast alles jäänud praekala ja pannkooke. Edasi tuleb teha märgutuli. Kui oled eksinud, siis leiab linnulennult vaadates su paremini üles. 

„Märgusuitsu tehakse lagendiku peal aga mitte lagendiku keskel, vaid lagendiku serva, sest nii see valge suits, mis põlemisest tuleb, kui lagendik ise, on valged ja suitsu ei ole võib-olla ülevalt nii hästi näha. Lagendiku servas jääb taustaks tumedam mets ja nii on suitsu paremini näha,“ juhendab instruktor. Hea materjal paksu valge suitsu tekitamiseks on kuuseoksad.

Mets valge suitsuga kaetud, on aeg oma kodinad kokku pakkida, lõke kustutada ning asuda ligi kaheksakilomeetrilisele rabamatkale, et lõpuks koju pääseda. 

Raba on nagu nagu metsateegi, pooleldi külmunud, mistõttu vajub matkaseltskond aeg-ajalt läbi kanarbikumätaste poolde säärde vette. Sulpsatan nii isegi ja löön säärekondi vastu jääserva siniseks. Viskan ruttu lund märjaks saanud püksisäärele peale, mis imab suurema vee endasse ja liigun sihikindlalt edasi. Mis see väike "sõjahaav" ikka teeb.

Mõned tunnid hiljem olen tagasi matka alguspunktis ning edukalt 30 tundi talvises looduses üle elanud.

Nippe talvel matkamiseks:

*Kui tunned, et kinnastes on külm, siis tuleb need kähku vahetada. Külm annab märku, et  kindad on seest niisked.
*Oluline ongi kuivad kindad alati tagavaraks hoida. Hea nipp on niiskeid kindaid ja sokke kuivatada, kui lõke veel üleval pole, on panna nad vastu paljast keha kõhu peale.
* Käeseljaga tuleb katsuda lõkkekollet. Kui lähedal suudad kätt hoida, nii lähedal saab saapad või kindad kuivama panna. Lähedamal võivad need põlema minna. 
*Kõige olulisem on hoida kehatemperatuur 37 kraadi juures.
* Ei tohi end higiseks ajada ja ringi tormata. Kui pesu on alt higine, siis hakkab kehal külm.
* Külma vett ei tohi juua, kuna magu hoiab sooja. Maos on 38 kraadi sooja ja kui juua näiteks neljakraadist vett, siis magu ehmatab ja 90 protsendil inimestest läheb kõht lahti ja hakkab valutama.
* Joogivett on tark kanda enda riiete all või põuetaskus, kus see ei külmu. 

Eriolukorras kehtib STOP-süsteem:

S – jää paigale ja saa aru, et oled ära eksinud;

T – teadvusta, et oled ära eksinud;

O – orienteeru nii looduses kui hetkeolukorras;

P – planeeri edasist tegevust.