Eesti riigi sajandi juubeli künnisel mõtestame presidendi kõnega kaasnevaid sümboleid. Pärast uusaastakõnet ei kõlanud riigihümn. See oli sümbol. President tõstis oma esimeses aastapäevakõnes esile perevägivalla probleemi ja kutsus seejärel järgmise pidupäeva etendust lavastama perevägivallatseja. Seegi on sümbol.

Tõsi, presidendi jaoks on see andestamise sümbol ja pole väga põhjust tema siiruses kahelda, kuigi seda otsust tulnuks selliselt kommunikeerida tunduvalt varem. Praegu võib põhjendus tunduda otsituna ehk kriisitulekahju kustutamisena, sest kui presidenti ei saa tõsiselt võtta aasta kõige tähtsama kõne kontekstis, siis kunas üldse saab? Kuid siin on kõigil senistel osapooltel võimalus vigade paranduseks.

Mida aga ei tohi unustada nüüd ja tulevikus, on Eesti justiitsminister Urmas Reinsalu mõtteavaldust, kus ta nimetas muu hulgas oma põhiseaduslikku sõnavabadusõigust kasutanud 104 inimese avaldust kanakarja kambakaks, lisades, et „kui ma tema (Ojasoo – toim) lepitusmenetluse juhtumi kohta omal ajal arvamust avaldasin, siis mõistsin ma naistevastase vägivalla hukka, kuid nüüd, tänase kirja valguses, lausa kahetsen seda avaldust.“

Ehk Eestil on justiitsminister, kes kahetseb oma naistevastast vägivalda tauninud avaldust. Motiivid, mis sellise äratundmiseni viisid, pole olulised, need on praeguseks vaid õigustused. Isegi Reinsalu hilisem avaldus polnud siiras vabandus, vaid sõnakõlks, sest siiras vabanduses ei pea täpselt selgitama, kelle ees vabandatakse, sest vabandus on universaalne – sa kas kahetsed öeldut või ei kahetse. Pigem jäi mulje, et Reinsalu alandus vabandama vaid ministriportfellist kinnihoidmise nimel.

Tavapärane pole seegi, et peaminister Jüri Ratas isiklikult peab klaarima oma ministri väljaütlemisi. Viimati pidi ta seda tegema, kui ministrikoha kaotas Mihhail Korb, kellele said saatuslikuks samuti paar lauset. Kusjuures Korb rääkis teemal, milles temal otsest mõjuvõimu (NATO olemasolu Eestis) pole, kuid perevägivalla temaatika on täielikult Reinsalu koordineerida ning tuletame uuesti meelde: Urmas Reinsalu kahetses naistevastase vägivalla hukka mõistmist.

Poliitik peab suutma ette näha oma öeldu või kirjutatuga kaasnevaid tagajärgi. Sõnakasutus võib olla küll reljeefne, kuid mitte solvav ega alandav. Pole mõtet hakata koos mõne solvujaga Reinsalule selle peale kukekostüümi soovitama. Selle asemel tuleb olla märksa konkreetsem ja küsida, milleks Eestile selline plärtsuv ja mitte ainult oma sõnakasutust kontrolliv, vaid kaaskodanikke tundlikul teemal sihilikult mõnitav minister?

Jaga artiklit

119 kommentaari

K
Konkurendid karvupidi koos  /   04:15, 20. jaan 2018
Kuidas saabki justiitsminister olla lintšijatega ühel meelel? Need võtavad ju kohtutel töö käest ära.
R
reede  /   16:59, 17. jaan 2018
Ega ikka pole nii et president on nii püha vaim kelle rumalaid ettevõtmisi kritiseerida ei tohi Üks ämber teise otsa Sopateatri valik esibüünele oli kehv otsus sest peale vingumise sellel kontserdil pole oodata Kiri presidendile oli õige otsus Nii peabki neid iseotsustajaid nügida muidu nad aru ei saa Minister on lihtsalt egost paisuv tegelane kes ei tunneta vastutust oma tegude pärast Nii lihtne see ongi Omavaheline ärplemine ei too kasu kellelegi Loodan vaid et president sellest võtab õppust

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis