Kommentaar

Vladimir Sazonov | Erdoğan – kas Anatoolia uus sultan? (4)

Vladimir Sazonov, Lähis-Ida uurija, 16. jaanuar 2018, 11:49
Foto: ADEM ALTAN
Neo-ottomanliku ja revanšistliku ideoloogia edendaja Türgi „sultan“ Recep Tayyip Erdoğan on pälvinud tähelepanu oma Euroopa ja Iisraeli vastaste ütlemistega. Tegemist on omamoodi „islamistliku Atatürgiga“, kes tahab teha Türgi taas suureks, kuid erinevalt Türgi Vabariigi rajajast Atatürgist, kes oli Läänele orienteeritud ilmalik valitseja, on Erdoğan islamist, kes õõnestab igas mõttes kemalistlikku ideoloogiat.

Kuigi Erdoğan ja Atatürk on mõlemad imperialistid ja rahvuslased, on nende vahel suur erinevus. Erdoğan on antikemalist (Atatürgi vastane), tema unistuse Türgi pole Atatürgi-aegne riik, vaid Osmanite impeeriumi kuldajastust pärinev. Ta on revanšist, kes soovib taastada Türgi mõjusfääri regioonis, toetudes seejuures ideoloogilises mõttes islamismile. Selles mõttes sarnaneb Erdoğan natuke Putiniga, kelle ideoloogia üheks alustalaks on samuti usk ja kes lähtub uvarovlikust printsiibist, tsaariaegsest raudvarast, mida võib võtta kokku kolme sõnaga – autokraatia, õigeusk ja rahvuslus (autoriks krahv Uvarov, rahva valgustuse minister tsaar Nikolai I ajal). Edroğani poliitilisi vaateid on tugevasti mõjutanud türgi „Uvarov“, poliitik ja islamismi ideoloog Necmettin Erbakan (1926–2011). Just tema oli Türgis paljude islamistlike parteide asutaja, mh avaldas islamistliku manifesti „Rahvuslik nägemus“, aastatel 1996-1997 oli ta Türgi peaminister.

Ei tasu unustada ka seda, et aastatel 19941998 oli Erdoğan Istanbuli linnapea ametis, kuuludes Heaoluparteisse. See partei keelati ära 1997. aastal, saades süüdistuse ilmaliku riigi põhimõtete rikkumises ja rahvastevahelise vaenu õhutamises ning Erdoğan mõisteti vangi. Saanud kriminaalkorras karistada, ei tohtinud Erdoğan enam poliitikuna tegutseda, kuid see polnud takistuseks. 2002. aasta parlamendivalimistel võitis Erdoğani poolt juhitav partei (AKP). Selleks, et Erdoğan saaks peaministriks, muudeti Türgi põhiseadust. Sarnaseid juhtumeid on Lähis-Idast veelgi – näiteks selleks, et Bashshār al-Assad saaks 34-aastasena Süüria presidendiks, muudeti 2000. aastal Süüria põhiseadust.

Miks räägitakse siis Assadist kui diktaatorist ja Erdoğanist on räägitud aastaid justkui demokraatlikust liidrist? Kui suur on nende erinevus? Putini marionett Bashshār al-Assad on silma paistnud julmustega ja ka sellega, et paljuski just tema vallandas oma riigis kodusõja, kuid ka Erdoğan on üpris kaugel demokraatiast, korraldades oma riigis repressioone, surudes alla niigi hapraid vabadusi jne.

2016. aasta suvel nurjunud riigipöördekatse Ankaras oli kasulik eelkõige just Erdoğanile endale, kuna see andis võimaluse tugevdada võimu. See võimaldas mittelojaalsete kodanike ja poliitiliste oponentide tagakiusamist. Riigis oli valla päästetud nõiajaht ning kasutusele võetud sõna „riigireetur“, mis on selge märk sellest, et Türgis on tekkimas diktatuur. Just nagu verine Türgi sultan Selim I 16. sajandist on Erdoğan kutsunud üles nendel „riigireeturitel“ päid maha võtma.

Teadlik Lääne-vastasus

Erdoğan nagu ka Vladimir Putin vajab sisemiste vaenlaste kõrval (nt gülenistid või kes iganes) ka välisvaenlasi, selleks, et konsolideerida oma pooldajaid. Kasutusele on võetud Putini režiimiga sarnane Lääne-vastane retoorika. Veel kümmekond aastat tagasi olid nii Venemaa kui ka Türgi (vähemalt näiliselt) suunatud koostööle Euroopaga, Türgi on olnud pikalt Euroopa Liidu kandidaatriik.

Nüüd aga süüdistatakse Euroopa Liidu riike, sealhulgas Saksa tipp-poliitikuid Ankara poolt fašismis. Erdoğani läänevastasus on välispoliitiline samm, selleks, et näidata Läänele koht kätte. Süüdistades demokraatlikku Euroopat, sh Saksamaad fašismis ja ksenofoobias, saab Erdoğan paremini ehitada üles oma diktatuuri. Erdoğani euroopavastasusele on lisandunud Iisraeli-vastane retoorika ning ka see pole juhuslik. Süüdistades USA liitlast Iisraeli terrorismis (hetkel vist ainus alles jäänud enam-vähem demokraatlik riik Lähis-Idas), süvendab Erdoğan konflikti terves regioonis ning rikub suhteid Washingtoniga ja teeb seda tahtlikult. Kahtlusi lisab asjaolu, et Türgi kui NATO liikmesriik on võtnud nüüd suuna Kremlile, ostes Venemaalt relvastust, plaanides võtta Moskvalt laenu  raketisüsteemide S-400 soetamiseks. Seega on alus väita, et „sultanaadi“ poliitika on paljuski muutunud.

4 KOMMENTAARI

j
Julmad valitsejad ja valitsejannad on läbi ajaloo Turkidel veres 17. jaanuar 2018, 16:00
Turkid ongi kõige julmemad valitsejad olnud! Mees valitsejast kuni Nais valitsejast kes anastasid naaber riik tule ja mõõgaga. Nii moslemeid kui ka kr...
(loe edasi)
n
Nad on kõik Anti-islam 16. jaanuar 2018, 16:55
Türgis on Antiislam! Juba Ottomani ajal valitses Anti-kristus ja Anti-islam, ei jäänud puutumata Armeenlased, Kreeklased, Süürlased, Liibanon, Iraak ja Jordaania. Juba ajaloos 11 sajandil kuni 16 sajandil peeti veriseid lahinguid Ülekaalukalt islami vastu ja vähemus Türklased sinna ka Aserid!
Loe kõiki (4)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee