Kommentaar

Toomas Alatalu | Üllatusteta valimiskampaania ja ette teada tulemus (5)

Toomas Alatalu, vaatleja, 15. jaanuar 2018, 18:10
 SPUTNIK
Lääne kremliloogide üheks meelissõnaks on Venemaal toimuva „ettearvamatus“, mis raudse eesriide püsimiseni oli kindlasti ka õige. Putini päevil tähendab see väljend pigem endi ja ka Lääne suurriikide valitsuste Venemaa-poliitika ebaõnnestumiste õigustamist stiilis „meil oli küll kõik läbi mõeldud, aga Kreml üllatas!“

Samas pole meil, n-ö piiripealsetel ja endistel sovjettidel, sündmuste kulgu jälgides raske märgata, et Venemaal toimuva mittemõistmine algab soovist suruda kõik sealne Lääne inimestele harjumuspärastesse raamidesse. Paraku on Venemaa režiimi käitumismallid teised ja ka otsustamine käib tihti n-ö vastukarva.

Kõnekas valimispäeva nihutamine

Hetke lihtsaimaks näiteks selles on presidendivalimised Venemaal, mille võitjat võis 99%lise täpsusega öelda tegelikult veel 1. juunil. Ometi – mäletate, kui palju intervjueeriti Putinit pärast seda daatumit USA ja Euroopa ajakirjanike poolt ning ikka ühe ja sama küsimusega – kas kandideerite? Venemaa enda ajakirjanikest saab veel aru, neil tuleb kõik võimumängud kaasa teha. Lääne ajakirjanike kaasaminek Kremli mänguga aga pole paraku muu kui omapoolne õla allapanek Venemaa „stabiilse autokraatia“ mängule. Võinuks ju näiteks küsida ka nii – kuna teie enda allkirjaga viidi presidendivalimiste aeg 11. märtsilt 2018 üle 18. märtsile ja 18. märtsil 2014 vormistati Krimmi annekteerimine Venemaa koosseisu, mida loetakse Teie poliitika suurimaks võiduks, siis mõjub valimispäeva nihutamine antud võidu aastapäevale sääraselt, et sel päeval saab võita vaid ajalugu teinud mees – Vladimir Vladimirovitš Putin? Saanuks küsida sootuks muudki, ent kõik küsitlejad eelistasid liikuda Kremli pakutud pinnal.

Nii lähebki kogu maailm rahulikult ja isegi põnevusega vastu tegelikult erakordsele juhtumile Euroopas – mees valitakse 4. korda presidendiks ning tema võimu koguajaks võib saada 24 aastat. Kuna kõigil teistel demokraatlikult valitud ja demokraatia reeglitele, sealhulgas rotatsiooni vajadusele alluvatel presidentidel jääb üle vaid seda aktsepteerida ja temaga suhelda, siis – kas oleme astumas uude ajastusse, mil säärased, kuid erakordse sõnaõigusega partnerid on midagi iseenesestmõistetavat?

Valimispäeva nihutamine oli vaid üks detail Kremli hoolikalt läbimõeldud tegutsemisest kehtiva režiimi tingimustes tekkiva erijuhtumi korral. Teiseks erakordseks poliitvõtteks tuleb pidada Putini kandidatuuri tuginemist mitte (võimu)erakonnale, nagu seni, vaid n-ö laiadele massidele, mis realiseerus 26. detsembril. Samas pole Rahvarinne, millele tuginevalt vormistati Putini kui omaalgatusliku kandidaadi ülesseadmine, mingi uustulnuk režiimi poliitmaastikul. Tema loomise pakkus välja Putin ise 6. mail 2011 toonaste Duuma (detsembris) ja presidendivalimiste (märtsis 2012) künnisel. Kui nüüd meenutada järgnenud pikka rahutusteperioodi, siis küllap ka Kremlis haisteti, et midagi on tulemas.

Vastus oli valmis, ent see käivitus alles pärast rahutusi juunis 2013. Just Rahvarinde ehk kohalike kodanikuaktivistide survel ja neid ülalt suunates on nii mõnigi kuberner (esimesena Volgogradi oma) ja linnapea järgnenud aastatel oma võimu kaotanud. Seega on parteide kõrval Venemaal veel üks jõud, kellele rahvas saab apelleerida ja kelle eesotsas on president Putin ise. Valimistega ühenduses lubab see seada probleemi ka nii – kui ei meeldi võimupartei Jedinaja Rossija, siis eelista Rahvarinnet ja …saad ikka Putini!.

Tähendusrikas on ka RRi sünnikoht – Volgograd. Putini toimetamisi jälgides pole raske olnud märgata, et kõik põikamised sinna, täpsemalt Stalingradi lahingu paika on olnud seotud režiimi ühe põhiteema – „Venemaa kui võitjariik, venelased kui võitjarahvas“ propagandaga. Seda stamm-mõtet ei jätnud Putin ka oma detsembrikuises esinemises märkimata ja jällegi – kui juba RR tekkis võidukas paigas, siis peab ka tema kandidaat valimistel olema võidukas!

Valimisvõitlus välismaa jaoks

Mõistagi asetas senitoodu täiesti uude seisu kõik ülejäänud kandidaadid Venemaa presidendi kohale, keda ikka on jagunud. Kasvõi välismaa pärast, sest režiimi maine eeldab ka teiste parteide esinduste olemasolu esindusorganites. Nende jätkuva kaasamängimise lustiks kehtib septembris 2016 valitud duumas uus ja võrdne ametite jaotus võimulolijate ja nn. opositsiooni vahel – pooled duumakomiteedest on 343 kohta 450st eviva Jedinaja Rossija, pooled kolme nn. satelliitparteide juhtida. Tuli aga välja – ja see on midagi selgelt uut Venemaa poliitikas – , et saadud nänn ei taganud enam ühismängu jätkamist. Fakt on see, et satelliitparteide juhtidest soostus seda jätkama vaid liberaaldemokraat Zhirinovski.

Kompartei vandus viimase tunnini, et kandideerib jällegi tema kauaaegne liider Zjuganov, ent eelviimasel päeval teatas too oma paljudest haigustest ja kandidaadiks seati ootamatult 57-aastane sovhoosidirektor Pavel Grudinin. Huvitaval kombel pole tal parteipiletitki, ent Grudinin võttis koheselt omaks valmiskirjutatud kompartei valimisprogrammi ja oli rahul sellega, et valimiskampaania juhiks on (väidetavalt haige) Zjuganov! Samas vaimus toimis ka Spravedlivaja Rossija juhtkond, kelle loobumist oma kandidaadist ja toetust Putini kandidatuurile selgitas parteijuht Sergei Mironov sellega, et 90% parteilastest soovivat presidendina näha just Putinit! Miks nad varem kolmel korral Mironovit toetasid, jääb sellise väite puhul selgusetuks.

Mis puutub väiksematesse parteidesse ja seltskondadesse, kelledel võidu võimalus küll puudub, küll aga saavad end näidata ja seisukohti propageerida, siis režiimi suhtes opositsioonis olevad jõud tegutsevad Venemaal jätkuvalt lahus. Partei Jabloko seadis taas üles oma ammuse liidri Grigori Javlinski. Teine nimekas opositsiooni esindaja, kuus aastat tagasi osavate massiaktsioonidega endale nime teinud Aleksei Navalnõi võeti aga lihtsa liigutusega rajalt maha veel enne valimisi. Nimelt mõisteti ta süüdi ametivõimu kuritarvitamises, sai küll amnestiat, ent seadus ei võimalda säärastel isikutel kandideerida.

Lääne ajakirjandus kirjutas küll mitu kuud Navalnõi kampaaniast, ent selle lõpp oli loogiline – 26.detsembril lükkas keskvalimiskomisjon ja seejärel ka kohus tema kandidatuuri tagasi. Küll aga registreeriti Putini omaaegse demokraadist ülemuse tütre Ksenija Sobtšaki kandidatuur, et protestida soovijail oleks vähemalt üks, kelle poolt hääletada. 37aastase TV- ja salongitähe senist endanäitamist arvestades temast häältekogumise magnetit ei saa.

Oma saatust tegelikult ette teadnud Navalnõi polnud aga varuplaaniks välja mõelnud muud kui üleskutse boikoteerida valimisi (võinuks Sobtšakki toetada?). Arvata on, et see leiab suhteliselt vähe järgijaid, ehkki viimased – 10. septembril 2017 toimunud valimised näitasid, et kuberneride ja linnapeade valimised tõid välja napilt kolmandiku valijaskonnast ja juba mainitud duuma valimistel septembris 2016 oli osalus 48%. Ent presidendivalimised on siiski midagi muud ja on teada, et Kremli eesmärgiks on saavutada vähemalt 70% valijate valimistest.

Samas polnud juhus, et Navalnõi boikoti jutt leidis tõrjumist veel samal päeval, sest selleks oli nagu tellitult valmis Venemaa päevapoliitika suurkuju patriarh Kirill. Viidates Navalnõi üleskutsele ja eitades kiriku toetust ühele või teisele kandidaadile, kutsus patriarh rahvast igal juhul osalema valimistel. Venemaa riigi ja õigeusukirikute ladvikute sujuv ja operatiivne koostöö sise- ja välispoliitikas leidis taas kinnistust. Pealegi oli see Kirilli poolt juba teine käik valimiskampaanias – näiliselt rahvamassi poolt Putinilt kättesaadud sõnum - „Jah, ma olen otsustanud kandideerida“ kõlas (6. detsembril) ikkagi pärast seda, kui Venemaa õigeusukiriku piiskoppide nõukogu tegi selgeks, et „rahva tahet arvestades on jumal pannud Putinile erilise missiooni“ kaua valitseda ja juhtida. Kirill on selle järgnevates jutlustes ka korduvalt lahti rääkinud.

Kuna saab öelda, et kõik peamine Venemaa presidendivalimiskampaanias on paigas (ja kindel seegi, et mingit ühisdebatti ette-teada-võitja ja teiste kandidaatide vahel ei toimu), siis tasub selle jälgimist tõsiselt võtta alles veebruari algul. Siis viiakse esimest korda tippu traditsiooniline meie-oleme-võitjad kampaania ja seda seoses Stalingradi lahingu 75.aastapäeva rahvusvahelise tähistamisega. Teist korda sünnib sama veebruari viimastel ja märtsi esimestel päevadel seoses Krimmi okupeerimise ja annekteerimise aastapäevade tähistamise ja suure võidu tooja enda ülistamisega. Ja pärast seda tuleb selgus ainsas segases probleemis – kas valimistest osalus oli 70% või mitte ning – mis selleks tehti?

5 KOMMENTAARI

o
Olev 17. jaanuar 2018, 17:16
Seda,et Putin valitseb venemaad edasi , on HEA KUULDA ! Usun,et Õhtulehe moderaatorid ühinevad minu mõttega !
n
nuvot 17. jaanuar 2018, 10:31
näikse, et reptiloidist tulnukas on kellegi Vova naha ära krabanud
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee