Kommentaar

Taavi Libe | Ahistamise teema tõsidus pole Eestis endiselt kohale jõudnud (51)

Taavi Libe, raadioajakirjanik, 14. jaanuar 2018, 19:35
„Eesti vajab ahistamisskandaali“. Nii pealkirjastas kolleeg Kajar Kase enam kui poolteist kuud tagasi Õhtulehe arvamuskülgedel loo, milles tõi välja, et eestlased on ahistamisjuttudest tüdinud ning Hollywoodist alguse saanud suu puhtaks rääkimise laine tegelik mastaap ja sisu pole meie teadvusesse päriselt jõudnud.

Jaanuari keskpaigaks pole olukord muutunud. Kui ehk välja arvata see, et sisuliselt iga naissoost kultuuritegelase intervjueerimisel ei saa üle ega ümber kohustuslikuks muutunud küsimusest: kas ka sinuga...? Ühtegi skandaali pole niimoodi õngitsedes mõistagi lahvatanud. Kui ehk välja arvata Heli Läätse vaimukas lugu sellest, kuidas võõra mööduja vajutus sukatripile pani alguse palavale armastusele ja pikale kooselule.

Samal teemal

Eestlane pelgab uuspuritaanlust?

Tõenäoliselt ei saagi värske repressiooniikke kogemusega riigis päevavalgele tulla ahistamislood aastakümnete tagant, sest kuidas ära tunda ligimese ahistamist, kui kõige valusam pitsitaja on valitsev võim. Rääkimata toona valitsenud seksuaalteemade tabust. Tsiteerides üht hinnatud Eesti pereterapeuti: „Võib vaid ette kujutada, kui palju elab Eestis veel praegugi keskealisest vanemaid naisterahvaid, kelle jaoks saabub tõeline vabanemine alles armastatud elukaaslase siit ilmast lahkumise järel, sest siis ei pea enam kartma, et vanamees öösiti selga ronib.“

Sellise taustsüsteemi juures on ülimalt loogiline, et fraas „mina ka“ kõlab meil endiselt pigem karjamaal söövatest lehmadest laulvate mudilaste ning mitte võimupositsiooni kuritarvitamise ohvriks langenud naiste ja meeste huulilt.

Miks on sellel pikalt kestnud teemal tarvis kirjutada just praegu? Sest viimane nädal on andnud maailma mastaabis justkui moraalselt legitiimse võimaluse kogu #MeToo liikumist skepsisega vaadelda. Ühest küljest oli nädala eest Hollywoodis toimunud Kuldgloobuste gala liikumise triumf, mida kroonis teletäht Oprah Winfrey kõne, kus daam kuulutas uue ajastu peatset saabumist.

Kuid vaid kaks päeva hiljem leidsid oma emafiguuri ka teisitimõtlejad, kui prantslannast filmidiiva Catherine Deneuve ründas koos Prantsusmaa sadakonna kultuuritegelasega ahistamisskandaalidest põhjustatud uuspuritaanlust ja ütles, et meestele peab jääma vabadus naistele külge lüüa.

Nüüd jääb vaid küsida, et kummal suunal hakkab selle teemaga seoses lähitulevikus purjetama Eesti avalikkus. Esimesed märgid ei ole mõistagi veel otseselt ajendatud Deneuve'i ja co manifestist, kuid kipuvad pigem hulpima just prantslanna kaevatud voolusängis.

Ahistamine polevat päris teema

No millest me räägime, kui Eestis tegutseb režissöör, kellel pole neli päeva enne oma mängufilmi esilinastust mingit probleemi Eesti telemaastiku vaadatuimas jutusaates ahistamisskandaali ohvritele lihtsalt vesi peale tõmmata ning hurjutada naisnäitlejaid, et nad Kuldgloobuste auhinnagalale „tissid püsti“ saabusid. Kahtlen tõsiselt, kas näiteks Ameerika Ühendriikides või Suurbritannias leiduks aastal 2018 filmitegijat, kes oma linateose jaoks nii kriitilisel hetkel julgeks sedavõrd vastuolulise avalduse letti lüüa. Isegi kui ta sisimas nii mõtleb.

Või millest me räägime, kui presidendi kantselei annab teada, et Eesti juubelivastuvõtu kunstilise lahenduse loob teater NO99, mille üks juhtfiguure vägivallatses kaks aastat tagasi noore naise kallal. Loomulikult on Tiit Ojasoo koos oma trupiga täht Eesti teatritaevas, aga erinevalt paljudest teistest valdkondadest, kus meie väiksuse tõttu üksainumas Põhjanael helgibki pilkases öös, oleks käesoleva sajandi Eesti kõige olulisema peo lavastajakandidaatide pink ehk siiski väheke pikem. Ühe patu eest ei pea inimest nuhtlema kogu ülejäänud elu, aga spordi keeles pole Ojasool isegi esimene kaheaastane võistluskeeld veel päriselt kantud.

Mis on siis presidendi motivatsioon sellise sammu tegemiseks? Elegantne ärapanemine poliitilistele jõududele, kellele nii tema ise kui ka NO99 on ühtmoodi vastukarva? Ojasoo avalik rehabiliteerimine pärast NO99-le osaks saanud Euroopa tasemel tunnustust? Või polnudki mingit motivatsiooni ja juhtus nii, et taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati?

Tundub, et Eesti pole veel valmis ahistamisteemaga tõsiselt tegelema. Ehk siis kunagi tulevikus? Võtan seniks õiguse meessoo nimel paluda, et meid säästetaks hädakisast, nagu normaalsed mehed ei julgeks enam naisi võrgutada ja neile külge lüüa. Nii tossikesed me nüüd ka ei ole! Nii tossikesed on ainult need mehed, kes kasutavad naistele ligipääsemiseks oma võimupositsiooni.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee