Kaitseminister Jüri Luik teeb valitsusele ettepaneku nimetada järgmiseks kaitseväe juhatajaks praeguse kaitseväe peastaabi ülema brigaadikindral Martin Heremi, kes asuks ametikohale 5. detsembril.

Õhtuleht avaldab ühe endise ajateenija meenutuse kohtumisest Heremiga, mis jäi ehk mõlemale poolele meelde, kuid oli Eesti kaitseväes kindlasti ajalooline. Hoiatame, et tekst on veidi kirev ja eheduse säilitamiseks me seda muutma ei hakka.

"Väljaõpe sai läbi, olin Tartus tagasi, aega omajagu mööda veerenud ja kätte jõudnud see päev, kui pidulikul pataljonirivistusel loeti ette pataljoniülema käskkirjad, millega omistati ajateenijaile uusi auastmeid.

Mina aga olin suutnud vahepeal kerge südamelihasepõletiku hankida, mille suuremalt jaolt juba püstijalu olin läbi põdenud, aga mille tõrjumiseks endiselt igapäevaselt sigavalusaid süste persse sain.

Ja siis juhtuski kuidagi nii, et just tolsamal päeval ei olnud pataljoniarsti kohal ja vanemad medvennad, kes kohe saabuva metsalaagri järel pidid reservi pääsema, olid rivistusel – ja mina, värske medvend, jäin laatsaretti valvama. Tsivilistist velsker, punapäine proua oli aga pati arstilt saanud korralduse mulle rivistuse ajal järjekordne annus rohulahust persse pressida.

Need süstid olid sigavalusad. Ravim oli kristalne pulber, mida NaCl sees lahustati ja siis läbi jämedanõelalise süstla lihasesse suruti. Kui pulbrit piisavalt hoolikalt lahuses läbi ei raputanud, siis... Oi. Ai.

Ja nii ma olin siis kõhuli medpunkti ülevaatuslaual, marlitutsakas karjumahakkamise vastu hambus, perse paljas ja higipull otsa ees jälgimas, kuidas proua sadistliku mõnuga rohukapi ees mulle järjekordset valudroogi valmis raputas.

Hetk, sekund enne seda, kui ta valmistus seda kuradima kanalisatsioonitoru meenutavat nõelajurakat mu tagapalgeisse rammima, avanes medpunkti uks ja sisse marssis nooremleitnant Herem.

Ma ei osanud midagi suurt arvata, aga niipalju mu hirmuähmas aju suutis genereerida, et olukorras, kus ma olen abitus seisusndis kõhuli, püksid rebadel, ei ole mul ilmselt vaja garnisonimäärustikku punktuaalselt jälgida ega püsti karata.

Nii ma siis jälgisin, kuis Herem tõsisel muigel oma hiigelsaabastega üle läikiva linoleumi mürtsutas ja minu ees seisma jäi. Põrnitsesin teda, unustades isegi marlitupsu hammaste vahelt sülitamast.

„Et sedasi!” müristas Herem. „Teate, tavaliselt ma ajateenijate järele ei jookse, reamees, ja veel vähem palja persega ajateenijate järele, aga mul on teile üks paber ette lugeda!”

Ja võttis mapi vahelt valge paberilehe ning luges sealt: „Käskkiri! Vastavalt otsusele number see ja too, prim too ja see, käsin: omistada reamehele kaitseväeline auaste kapral alates kuupäevast see ja see! Alla kirjutanud: Tartu Üksik-Jalaväepataljoni ülem kapten Klettenberg!”

Luges, voltis paberi kokku, pistis selle mulle pihku ja tõmbas siis frentšitaskust välja kaks tuliuut rohelist pagunit, millest kummalgi üks triip. Pani need "laibaletile," kus ma palja persega olukorra skisofreenilisust tunnistasin, surus kätt, pööras kannapeal ringi ja lahkus.

Riviplatsilt kostis Eesti hümni. Nagu minu auks. Minu, palja persega värske Eesti Kaitseväe laskur-sanitar-autojuhut kaprali auks.

Nii sai minust esimene ja viimane ajateenija Eesti Kaitseväe ajaloos, kes on auastmekõrgenduse vastu võtnud palja persega."

Jaga artiklit

58 kommentaari

L
legaliseerige prostitutsioon  /   13:23, 15. jaan 2018
ja kõik on rahul ja saab ka riik oma kaotatud alkomiljonid tagasi, et riik säiliks.
N
naljakas  /   21:11, 14. jaan 2018
et minu esimene kommentaar ei läbinud reeglistikku, kui avaldasin austust esimese astme tütardele ja poegadele?!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis