44 poolt, 49 vastu – selline oli kolmapäeval täpselt kell 17 lõppenud majandus- ja taristuministri Kadri Simsoni umbusaldushääletuse tulemus.

Postimees (Helen Mihelson „Simsoni umbusaldajad süüdistavad ministrit vassimises”) toob ära ka tabeli kõige napimalt läbi kukkunud umbusaldushääletustest. Esikohta jagavad Kadri Simson ja 2012. aastal majandus- ja kommunikatsiooniministri ametit pidanud Juhan Parts, kelle umbusaldamise poolt oli 44 rahvasaadikut. Neid toetas hääletusel vastavalt 49 ja 50 rahvaasemikku.

Pilk ajalukku

Selles tabelis peaks enne Sven Sesterit (rahandusministrit umbusaldas 2017. aastal 42 saadikut) kolmandal kohal olema kunagine siseminister Heiki Arike, kelle umbusaldusavaldamise poolt oli 16. juulil 1994. aastal 43 parlamendi liiget. Ja keda toetas vaid 13 ERSP ja Isamaa saadikut. Mäletan seda kuuma suvepäeva siiamaani. Istusin riigikogu rõdul, kui Arikese pea pööras anuvalt hääletamist kajastava tabloo suunas. Enne Ülo Nugise päästvat haamrilööki nägi ta numbrit 13” ja siis sai ta vist isegi aru, et tema poliitiline karjäär on lõppenud.

Õudne aeg oli. Ja veel õudsemaks läks, sest 1994. aastal oli lahvatanud „Suur Isamaasõda”. Kui küsisin 15 aastat tagasi Arikese mantlipärijalt, Andres Tarandi valitsuse siseministrilt Kaido Kamalt, kas seda sõda õnnestunuks vältida, oli vastus lakooniline: „Ei, Mart. Me olime ikka tollal piisavalt lollid” (ajaleht KesKus, september 2002).

Nii läkski. 22. septembril 1994 esitas kuningriiklane Kalle Kulbok riigikogu kõnepuldist ultimaatumi, milles ta nõudis peaminister Mart Laari tagasiastumist 72 tunni jooksul. Seda loomulikult ei järgnenud. Kuid 26. septembril esitas ta riigikogule valitsusjuhi umbusaldamise otsuse eelnõu, mille Laar palus parlamendis juba samal päeval arutlusele võtta. Ja 60 saadikut avaldaski meie esimesele sõjajärgsele põhiseaduslikult valitud peaministrile umbusaldust. Võib ju mõelda, et kui Laar poleks lasknud seda umbusaldusavaldust sel päeval arutlusele panna, oleks kõik võinud teisiti minna.

Umbes nii arutlesin ma aastaid tagasi Toompeal tolleks ajaks juba kahekordse peaministriga mõtteid mõlgutades.

Mart Laar (õudusega): „Siis ma oleksin ametisse jäänud.”

Sest samal ööl uppus parvlaev Estonia...

„See oleks küll olnud kõige julmem, mis saab ühe inimesega juhtuda. Jääda tänu sellisele tragöödiale ametisse? Midagi jubedamat ei suuda ma ette kujutada.” (KesKus, november 2003).

Aga liigume ajas edasi! 21. märtsil 2005. aastal avaldas 54 saadikut umbusaldust siseminister Ken-Marti Vaherile. Põhjuseks mõõdikud, mille tollane Lõuna politseiprefekt Aivar Otsalt ajakirjanduses oskuslikult avalikustas. Praegu pole oluline, mis sellest vilepuhujast sai. Hoopis tähtsam oli, et peaminister Juhan Partsil ei jäänudki muud üle, kui ise tagasi astuda. Koalitsioon Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliiduga oli läinud juba enne ussitama, järgmise valitsusliidu moodustas oravapartei Andrus Ansipi juhtimisel Rahvaliidu (EKRE eelkäija) ja Keskerakonnaga. See koalitsioon tõigi Eesti Raudtee riigile tagasi.

Aga praegune ühe Euroopa Kontrollikoja liikme kabinetijuht Vaher on väike vennike selles kurbloolises sarjas, rekordimees on meie eelmine peaminister Taavi Rõivas, keda 9. novembril 2016. aastal umbusaldas koguni 63 saadikut. Tagantjärele mõeldes: otsest, karjuvat vajadust tol ajal selleks ju polnud. Aga küllap vaatasid sotsiaaldemokraadid ja IRL pärast Jüri Ratase Keskerakonna esimeheks valimist „naha üle kõrvade tõmbamise Eesti meistrivõistluste edetabelit”, kus suveräänne liider on Reformierakond.  

Kuhu jäi seitse häält?

Opositsioonil oli vaja 51 häält, et peaminister Jüri Ratase kõige lähedasemale võitluskaaslasele umbusaladust avaldada. Aga praegu on neid riigikogus 45 (RE 30, VE 8, EKRE 7). Kust pidanuks tulema seitse puudujäänud häält?

Aknaalused?

Pilk eilsesse protokolli: Marko Mihkelson – puudus. Margus Tsahkna – puudus.

Keskerakonna rahulolematu tiib?

Olga Ivanova – ei hääletanud. Oudekki Loone – puudus. Peeter Ernits, Heimar Lenk ja Marika Tuus-Laul umbusalduse vastu.

Need seitse suutnuks eile Eesti poliitikat muuta ja 51 häält olnukski koos.

Aga arvestama peab, et Marko Mihklelson on jäänud eelmise koalitsiooni rudimendina väliskomisjoni esimeheks. Kindlasti tahab järgmistel valimistel suure tõenäosusega Reformierakonnas kandideeriv välispoliitika asjatundja sellel ametikohal jätkata kuni valimisteni – milleks tuld bensiiniga kustutada? 

Margus Tsahkna juhtis IRLi esimehena selle koalitsiooni läbirääkimisi. Kadri Simsoniga seonduv seakasvatusküsimus ei ole piisav põhjus umbusaldamiseks.

Heimar Lengil on turjal 71 aastat. Marika Tuus-Laulul on aastaid 66 ja Peeter Ernitsal 64. Söakad inimesed. Häda on vaid selles, et nad ei kuulunud riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu, mis tagaks parlamendipensioni. Kaine arvestus ja range distsipliin, sest valida on keisri pidusöögi ja sandi õhtueine vahel. 

Oudekki Loonel ja Olga Ivanoval pole poliitikas aga enam midagi võita ega kaotada.

Jaga artiklit

3 kommentaari

O
odav, odav  /   13:33, 15. jaan 2018
mis on selle odava jutu mõte? saab natuke raha ja feimi?
L
Lohutus  /   13:04, 13. jaan 2018
Kui lasta erapooletu komisjon praegusi võimumehi uurima, siis leitaks sealt isikuid, kelle tagasi astumine oleks Eesti riigile kaugelt kasulikum kui Kadri oma! Toimub ju meil arutu laristamine rahva rahaga, mille eest keegi ei vastuta!

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis