Justiitsminister Urmas Reinsalu ning kuluaarides ka seeniorpoliitiku ja vabadusvõitleja toetatud idee, et Maarjamäe memoriaal tuleks riigistada ning ideaalis osaliselt lammutada, on uskumatu barbaarsus. See on vaieldamatult meie maastikuarhitektuuri kulminatsioon, mis aina kesisema arhitektuuriga täituval Pirita teel aitab veidikenegi vahelduslikkust ja koha kaunidust demonstreerida.

Eesti parim modernistlik rajatis

Praegune memoriaalkompleks asub Pirita teel Tallinna lahe ja Lasnamäe paekalda vahelisel platool ja on rajatud Nõukogude võimu eest langenutele – otse ansambli taga paikneb kangelaskalmistu. Ansambli vanim osa on aastal 1960 valminud 35 meetri kõrgune Jääretke (Balti laevastiku taandumisretk) obelisk, mille arhitektiks on Mart Port ja pronksreljeefid tegi Lembit Tolli.

Oma praeguse kuju omandas mälestusansambli kompleks arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Matti Variku projekti järgi aastaks 1975. Memoriaali plaaniti laiendada vastu panga ülemist platood, kuid sellega alustada ei jõutud.

Maastikukujunduslikus plaanis on see Eesti parim modernistlik rajatis. Pidulikku dolomiitplaatidega vooderdatud kaldteed pidi liigutakse muruga kaetud murdpindade vahelt olulisemate skulptuuride ja madruste haudade juurde. Möödutakse pilverünki meenutavast haavatud linde kujutavast objektist (Matti Varik), mere poole avaneb väljak koos seda piiravate tribüünidega. Siin paiknevate hiiglaslike käte vahel (Jüri Palm) põles algupäraselt nagu Tõnismäelgi igavene tuli.

Praegu on laitmatus olukorras Saksa poolel sõdinute 1942. aastal rajatud kalmistu, mida asuti taastama aastal 1995. 

Tribüüne jätkab teisel pool teed objekt, mida pilkajad on nii Soome sillaks kui ka kalameeste varjualuseks kutsunud. Arhitekt Toivo Tammik on kenasti osutanud, et mereäärsel „jurakal“ on oma peen ruumikujunduslik funktsioon: „Kui Murdmaa kompleksi kavandas, oli Pirita tee kitsas nire ning tribüünidega väljak hõljus justkui õhus, suunates oma konsoolipinna otse merre. Tee jäi konsooli varju. Olümpia puhul laiendati Pirita teed ning haruldane ruumielamus kannatas: tee lõikas vaate merele läbi. Murdmaa kavandas väljakule visuaalse jätku teisele poole teed, mis lahendusena oli suurepärane. Kahjuks rajati merre kavandatud monumentaalne lisalõik vaid osaliselt, kuna talvine merejää lõhkus raketised ja tulemuseks on poolik lahendus.“

Ometi on kompleks meeleolukas ja sarnaselt linnahalliga fotogeenilisi ruume lembivate noorte ja ärksamate arhitektuurisõpradest välisturistide üks lemmikuid. Iseseisvas Eestis sirgunute jaoks on raske näha ilma Lenini, sõdurite, sirpide ja vasarateta keskkonnas poliitpropaganda tööriista, mida peaks kopaga laiali kandma ja hukka mõistma.

Seda enam, et esteetiliste kaanonite seisukohast ei kannata kahetsusväärselt ükski meie vabadussõja monument ega endiselt Tallinnas piinlikkust valmistav Vabadussammas võrdlust sugugi välja. Pole laia joont, professionaalsust, oskust suhestuda keskkonnaga. Seda enam olen väga rõõmus, et valmimas on kommunismiohvrite mälestusteos, mille abstraktne lähenemine haakub suurepäraselt Nõukogude ajast pärit kompleksi ja saksa sõdurite kalmistuga.

Praegu on kenasti näha, kuidas meie tipparhitektide Kalle Vellevoogi ja Jaan Tiidemanni (JVR), Tiiu Truusi (Stuudio Truus), Martin Prommiku, Lidia Zarudnaya, Kersti Nigolsi, Liis Volksepa, Marianna Zvereva ning Annika Liivo eestvõttel ja skulptor Kirke Kangro kaasabil valminud projektis on mäkke uuristatud umbes 200meetrine tee, mida hakkavad raamima mustad võimsad betoonseinad, kuhu on kantud ohvrite nimed. Väljapääsuna terendab õunapuuaed, mida võiks tõlgendada kui omamoodi Kunglat. Et aga õunapuu on Euroopas saanud kohati hea ja kurja tundmise puu sünonüümiks, võime ehk kõneleda ka valikust jääda paradiisiaeda või valida seikluslikum elutee.

Memoriaal odava populaarsuse ohvriks?

Praegu pole aga keegi vastanud küsimusele, mis saab uue monumendi Nõukogude ajast pärit paarikust. Kas see tehakse korda või lastakse „võõral“ pärandil edasi laguneda või hakatakse memoriaali vargsi või trummipõrina saatel likvideerima.

Et ka Tallinn on näidanud üles valmidust objekt riigile üle anda, tundub hävitamine kohutav, aga täiesti võimalik perspektiiv. Tajun, et ilmselt ei sobi lammutamise või ka teadlikult laguneda laskmise pooldajatele kuidagi Saksa ja Nõukogude okupatsiooni ning igasuguse sõjapidamise ühtviisi kehvaks pidamine. Ilmselt on neidki, kellele meeldib odava populaarsuse nimel vastanduda Nõukogude aega ühemõtteliselt mitte halvaks pidavatele inimestele ning kel on meeles Reformierakonna suur edu pärast tundmatu sõduri monumendi teisaldamist. 

Ometi küsin, miks peaks uue tähendustekihi lisandumise pärast hävitama varasemaid mälukihte? Maarjamäel ei käida ju praegu mitte Nõukogude korda taga igatsemas, vaid jalutamas, pildistamas, ronimas, piknikku pidamas. Natuke enam niitmist ja plaatide parandamist ning rohkem polegi vaja. Ning las meil olla ajaloole eri vaated ja riiklikust suunamisest vaba mõttelend – see teebki maailma huvitavaks ja värviliseks.

Ja kui justiitsminister ikka tingimata midagi lammutada tahab, siis kärbuvate linnade, nagu Kohtla-Järve ja Valga juhid oleks ilmselgelt tänulikud, kui riik õla alla paneks ja laokil kortermajadest seaduslikul viisil lahti aitaks saada.

Jaga artiklit

14 kommentaari

Ö
Öelge  /   07:59, 12. jaan 2018
üks hea põhjus, miks me igapäev seda neetud vene tääki nägema peame?
Q
Qwert  /   11:51, 11. jaan 2018
"... las meil olla ajaloole eri vaated ja riiklikust suunamisest vaba mõttelend – see teebki maailma huvitavaks ja värviliseks." - Täitsa nõus sellega, sest, kes minevikku ei mäleta elab tulevikuta.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis